Läbilöögivõimeline ja initsiatiivikas turuliider

SAKU ÕLLETEHAS

Konkurentsivõimelisim toiduainetööstusettevõte 2008Inga Kuusik

Saku Õlletehase juhatuse liige Inga Kuusik on rõõmsameelne naine, kes üldsegi ei häbene öelda, et ta on keskmisest suurem õlletarbija. Iga päev „õlle sees tegutsemine“ on Kuusikust teinud tõelise oma ala patrioodi, kes ütleb, et Saku õlle ja teiste jookide nautijatele peab pakkuma tõelisi elamusi. Eelmine aasta pakkus Sakule endale häid tulemusi ja loomulikult ka mõningaid katsumusi ning nendest ülesaamist.

Kas majanduskasvu langus eelmisel aastal andis teie tegemistes palju tunda? Kuidas Te ennast selleks ette valmistasite, millised olid tegevusstrateegiad?
Õlle tootmine on üks huvitav tööstusharu. Siin mõjutavad tootja võimalusi edukas olla väga erinevad asjad, millest üks olulisemaid on näiteks hooajalisus ja ilm. Minu sisetunne ütleb, et tänast õlleturgu Eestis on majanduskasvu pidurdumisest hoopis enam mõjutanud vihmane ja jahe suvi.

Niisuguses kiire kasvu pidurdumise faasis, kus Eesti majandus hetkel on, ei ole näha ei rekordilisi finantstulemusi ega ka tohutut toomismahtude kasvu. Siis ongi tegevusstrateegiaid mitmeid. Üks võtmesõna on eksport.

Õlu on küll hästi kohaliku värvinguga asi, aga ometi on Saku väga populaarne soomlaste seas, samamoodi oleme teinud edusamme eksporturgudel Suurbritannias, Taanis, Hollandis, Belgias, Saksamaal, Iirimaal ning Kanadas. Kulude optimeerimisest saab samuti rääkida - see on praegu loomulik osa Eesti ettevõtetes.

Samas ei saa unustada, et Saku on Eesti õlleturu liider ja dikteerib oma tegevusega ka teiste tootjate käitumist. Seetõttu hoiame ikka lippu kõrgel, seda nii kvaliteedis, brändingus, sotsiaalse vastutuse valdkonnas ja ka tööandjana. Me ei karda katsumusi, mis võivad veel ees olla. Oleme ju tegelikult ka hullemaid aegu läbi elanud.

Milline oli eelmise aasta kõige suurem katsumus? Kuidas sellest üle saite?
Eelmise aasta kõige suuremaks katsumuseks olid müügipiirangud. Kahju oli vaadata, kui ikka pärast kella kaheksat enam pudelit õlut poest osta ei saanud. Suvel on ju päev pikk ja õlu selline asi, mida ostetakse vahetult enne tarbimist. Kui saunaõhtut plaanitakse kümnest ja sa kella üheksa ajal poodi jõudsid, siis oli ikka kibe tunne küll, et mis ma seal saunas siis joon. Õnneks on see asi nüüd natuke lõdvemaks läinud ja minu arvates tegid poliitikud lõpuks mõistliku otsuse.

Õlleturul on alati kõva rebimine olnud - kuidas hindate konkurentsi praegu, on see karmimaks muutunud?
Konkurents on alati positiivne nähtus. Turuliidrina on Saku see, kelle käes on initsiatiiv, uuenduslikkus ja löögivõime. Konkurendil on ju tunduvalt kergem - nad saavad meie tuules teha sarnasid asju ja püüda meid sellega üle trumbata. Aga Saku tegutsemistempo on olnud ikka kiirem ja kõik, mida teeb konkurent, on tavaliselt natuke koopia maiguga.

Samas võiks konkurente olla rohkemgi ja nad võiksid olla eripalgelisemad, sest kaks suurt tegijat turul on tarbija seisukohalt kehvem variant kui viis-kuus. Lihtsalt alternatiive on vähe.

Kuna õlu on nii tihedalt rahvuslikkusega seotud asi, siis võiks valikuvõimalusi rohkem just kodumaistelt tootjatelt tulla. Välismaise õlle turuosa on Eestis marginaalne ja ei mõju meile otsese konkurendina.

Samas on teistes tootesegmentides konkurents palju tihedam kui õlle osas. Lauavett on poes ju väga laias valikus, samuti siidreid, kokteile ja long-drinke. Kui õlled välja jätta, siis teiste toodete puhul ongi turg palju kirevam ja huvitavam.

Milline on eelmise aasta kõige suurem investeering ja miks just sinna otsustati raha paigutada?
Loomulikult on pidevalt uuendatud tootmisliine, tagamaks toodete tipp-kvaliteeti. See on kõige alus. Sealt edasi on teiseks olulisemaks investeeringuks olnud meie brändide maine ja turundus. Kuna Saku identifitseerib ennast ennekõike moodsa õlletootjana, siis on kodumaiste õllebrändide arendamine Saku jaoks oluline ülesanne. Lisaks oleme panustanud palju ka teiste jookide mainesse ja müügiedendusse.

Reklaami peale kulutatud rahast võib vahel kahjugi olla, kuid selge on see, et meie brändid on Eesti ühed tugevamad ja nad ei saa hakata oma elu elama, neid peab ikka juhtima. Kolmandaks on inimesed. Kvalifitseeritud tööjõud joogitootja juures on A ja O.

Õlu on rahvusliku uhkuse kandjana sümboolse tähendusega, ega keegi naljalt naabrite õlut väga ei armasta, kui neil just külas ei olda. Saku on jätkuvalt panustanud rahvuslikesse ja meie eneseuhkust tõstvatesse projektidesse nagu seda on koostöö KUMU kunstimuuseumiga, Eesti tippsuusatajatega, kergejõustiklastega ja Viljandi Folgiga.

Seegi pole mingi saladus, et oleme meie rahvuskangelase Gerd Kanteri kõige olulisem koostööpartner.

Mis Teid viimasel ajal kõige rohkem üllatanud on?
Üllataski see, et meie enda poliitikud tahtsid erinevate piirangute kehtestamisega Eesti majandusedu kergelt kahjustada. Midagi pole teha, alkoholitootja on ikka riigi üks kõvemaid maksumaksjaid ja meie edu on tegelikult ju ka riigi tuluallikas.

Saku on olnud vaieldamatult Eesti taasiseseisvusaja majanduse edulugu. Selle edu saladuseks on olnud täpne ja õige äratõuge stardipakult 1990ndate alguses. Ja selle edu tagatiseks on, et võidetud positsioone on õigesti hoitud. Taasiseseisvumise tuules kaasa haaratud välispartnerlus aitas Sakul ennast õigel ajal sellest „Žiguli-ajastust“ välja murda. Saku oli esimene märk uuel ajal saavutatust, näide sellest, et ka vanast keskpärasest saab teha tegelikult tipp-kvaliteedi sümboli.

Saku näitas, et eestlaste nutikusele on vaja vaid väikest süsti välismaise kapitali näol, et saada tõeline hoog sisse ja vastata turu ootustele.

Eestlased armastavad minu arvates Sakut just sellepärast, et praktiliselt üleöö hakati pakkuma väga head õlut. Mina isiklikult olen kogenud, et paljude jaoks algaski õlle-ajastu Eestis 15-16 aastat tagasi kui Saku oma verivärske Originaali turule tõi.

Milline on ettevõtte visioon, kuhu soovite välja jõuda? On Teil mingid valdkonnad, kuhu Te kunagi sisse astuma ei hakka?
Saku Õlletehase visioon on sõnastatud küllalt lihtsalt - pakkuda inimestele elamusi, emotsioone, värskendavat kogemust. Ma arvan, et meie valdkonnas on oluline pakkuda Saku õlle ja teiste jookide austajatele tõelisi naudinguid.

On ju nii, et õlu on üks paljudest naudingutest, aga selle taga peituvad tavaliselt saunaõhtud või koosviibimised lähedastega, grillpeod, head toidud, õhtused jutuajamised ehk siis see, mis õlle joomisega kaasneb.

Saku on läbi taasiseseisvusaja olnud minu arvates Eesti parima visiooniga ettevõte. Saku on sellesse ka palju panustanud. Mul on heameel, et seda on mitmel pool tunnustatud ja kiidetud. Lõpuks on õlu eestlaste rahvusjook ja ka tarkade ning mõistlike inimeste kesvamärjuke. Õllekultuur on üks osa rahvuskultuurist ja me peame seda turuliidrina kõrgel hoidma.

Lisaks õllele teeb Saku tõepoolest ka väga häid siidreid, long drinke, erinevaid kokteile ja palju muud. Iga toode, mis meie tehasest välja tuleb, peab olema tippude tipp. Nii on kokku lepitud ja sellest ei taganeta.

Mida me aga kunagi vist tegema ei hakka, on viski, kalvados ja brändi. No lihtsalt ei oska siin keegi, pole kogemust ja las siis nii jääb!

Kuidas hindate Eesti majanduspoliitikat? Mis Teie arvates võiks olla teistmoodi, näiteks maksupoliitikas? Kuidas alkoholimüügi piirangute muutmisesse suhtute?
Eesti liberaalne majanduspoliitika on viimasel ajal alkoholitootjast suurema kaarega mööda hakanud käima. Sellest on kahju, sest eks Saku on olnud ja jääb ikka meie rahvusliku uhkuse märgiks ja kuidagi ei taha, et poliitikud sellele vastutustundetult vaataksid.

Müügipiirangud, ülikõrged alkoholiaktsiisid ja reklaamipiirangud on siin üks näide. Mina olen veendunud, et mingite piirangutega ei võitle tegelike probleemide vastu, need asjad algavad kuskilt mujalt - kodust, koolist, tänavalt. Uurimuste kohaselt on meie rahva hädade põhjuseks kange alkohol. Alkoholiprobleemid Eestis ei alga õllest.

Paraku ei mõjuta alkoholi liigtarbimisega peetavat võitlust mitte see, et alaealised seda poest osta ei saaks, vaid hoopis rohkem see, et noortel oleks rohkem vaba aja veetmise ja huvitegevuse võimalusi. Kui mina oleksin poliitik, siis ei paneks ma põhiauru mitte tagajärgede üle näägutamisele, vaid pigem otsiks põhjustele lahendusi.

Sakut mõjutab tegelikult kõik, mis ümbritsevas keskkonnas toimub - Saku on osa kogu ümbritsevast keskkonnast, mitte ainult majandusest. Lihtsalt nii suur ettevõte paratamatult suhestub meie sotsiaalse, kultuurilise ja ka regionaalse võrgustikuga. Oleme mitmete initsiatiivide ja ka isikliku eeskujuga andnud ühiskonnale mõista, et tegemist on vastutustundliku ettevõttega ja selles võtmes jätkab Saku kindlasti ka edaspidi.

Kas on mingit erilist vahet selles, kas õlle keskel tegutseb naine või mees?
Mehed on ehk suuremad eneseimetlejad, aga naistel on jälle võimalus panna suurem meeskond kaasa mõtlema ja kaasa rääkima. Oskus kuulata ja tunnetada oma töökeskkonda eetilistes kategooriates on ehk see, mis annab naistele tänapäeval juhtimiseeliseid. Samas ei ole muidugi vahet, sest professionaalidelt ei ole sobiv enam sugu küsida. See oleks 21. sajandil lihtsalt diskrimineeriv.

Õlu kui kvaliteettoode on järjest enam saanud ka naiste joogiks, sestap ongi naised õlletehases võrdselt meestega juhtivaks jõuks.

Kui suur õlletarbija ise olete? Millise toote üle on Teil eriti hea meel?
Olen ehk pisut rohkem kui keskmine tarbija. Mulle maitsevad pigem kerged heledad õlled. Lemmikute hulka kuulub kindlasti On Ice, Kuld ja Originaal. Jõulude ajal muidugi porter. Mul on heameel, et Saku teeb Eesti parimaid õllesid ja seda üht kindlat marki välja tuua ei oskakski.

Lõpuks peavad ka need kangemate meeste õlled, mida maapoodide treppidel armastatakse rüübata, olema samuti parima kvaliteedi ja maitsega. Kui ikka pudeli peale Saku on kirjutatud, siis on kvaliteet esimene, millest see peab kõnelema.

Mis hoiab teie vaimu värskena? Kuidas ennast motiveerite?
Vaimu hoiab värskena reisimine, lugemine ja mõtlemine. Üks hea raamat, meri ja mäed motiveerivad mind kaugelt enam kui luksuslik elamine või kiire käiguga auto. Minu kolm last on mulle väga tähtsad. Mulle meeldivad kõrgused, olen roninud Kilimandžaarole, käinud ära Pakistanis K2 basecamp`is, plaanin varsti jõuda Everesti jalamile. Lisaks meeldib mulle Eesti loodus. Noh, ja üks toop head õlut sellele kõige kõrvale rüübata pole ju ka paha mõte.