Kaheksa põhjust, miks ABB armastab Eestit

 ABB AS

Ettevõtluse Auhind 2008
Välisinvestor 2008Bo Hendrikson


Teist aastat järjest Välisinvestori tiitli ning sel aastal ka Ettevõtluse Auhind 2008 üldvõitjaks tulnud ABB jaoks on Eesti tegutsemiseks hea koht. Kontserni Baltikumi tegevjuht Bo Henriksson toob välja kaheksa põhjust, miks see nii on.

Soodne majanduskeskkond
Eesti konkurentsivõime puhul on palju räägitud maksukeskkonnast ja madalast kulutasemest. Siinsed tööjõukulud pole Henrikssoni arvates enam sugugi madalamad kui mujal, ent maksukeskkond annab ettevõtte arengule oma boonuse. ABB omanikud pole seni Eesti üksusest dividende võtnud, vaid on suunanud kogu kasumi tootmise arendamisse. Kui kasumit ei maksustata, pole ettevõttel vaja nii palju tootmisse investeerimiseks laenu võtta. Ja see on tööstusele kergenduseks.

Erakondade toetus majanduskasvule
Henrikssoni hinnangul pole valitsused Eestis sekkunud ettevõtlusesse, keskendudes selle asemel atraktiivsete ärikeskkonna mängureeglite loomisele. Selle üheks väljundiks on tema arvates siinne oluliselt väiksem äribürokraatia ja suurem läbipaistvus kui näiteks naaberriigis Lätis.

Usaldus, et eelmainitu jätkuvalt püsib
Ajal, mil Eesti majanduses puhuvad tormituuled, vaatavad paljud välisinvestorid siinsele olukorrale kahtlustava pilguga. Henriksson aga kinnitab, et tema on kindel soodsa majanduskeskkonna püsimises. ABB kontserni Eesti, Soome ja Rootsi tehased moodustavad „kolmnurga“, mille tipud teineteist toetavad. Kui siin on probleeme, tuleb üle lahe abi. Ja Eesti üksused teevad üle lahe tehastele allhanget. Henriksson ei välista, et tulevikus teevad Soome ja Rootsi tehased hoopis Eesti tehastele allhanget.

Jätkuvalt tugev noorte spetsialistide oskusteave
Eesti tööjõul on hea kvalifikatsioon ja ehkki kogu aeg räägitakse tööjõupuudusest, on ABB endale seni edukalt kõik vajalikud ametimehed leidnud. Vähemalt siiani. Henrikssoni sõnul on siinne õhkkond sarnane Põhjamaadega: töölistele ei pea kaks korda ütlema, mida ja kuidas on vaja teha. Aitab ühest korrast. ABB on tublisti panustanud ka töötajate koolitusse. Näiteks tuulegeneraatorite tootmiseks vajalikke teadmisi Eesti ametikoolides ei jagata – järelikult tuli ABBl see kaader ise välja õpetada. Samuti teeb firma tihedat koostööd Tallinna Tehnikaülikooli ning mitmete kutsekoolidega, näiteks Tallinna Polütehnikumi ning Tallinna Tööstushariduskeskusega. Tähtsaks peab ABB ka firma maine kõrgel hoidmist, et ei peaks inimesi tööle meelitama kõrge palgaga, vaid pigem hea nimega.

Inimeste suur töötahe
Eelneva põhjal võib väita, et ABB on suutnud ümber lükata rea müüte - näiteks selle, et Eestis napib tööjõudu, või et tööstuse jaoks pole Eesti soodne ärikeskkond. Siit tuleb veel üks müüdimurdmine. Nimelt väidab Henriksson, et kujutlus eestlastest kui laiskadest töölistest, kelle tootlikkus on madal, ei pea ABB puhul paika. ABB Eesti tehastes on töö tootlikkus ja inimeste motivatsioon samal tasemel kui Soome tehastes. Siin võib-olla isegi parem, ütleb ABB Balti riikide juht. Üheks põhjuseks on kindlasti töötajatele pakutavad erinevad hüved, ühena neist näiteks õppetoetus: tahad õppida – firma toetab.

Head sidemed Soome ja Rootsiga
Eesti läänelik-põhjamaalaslik kultuur läheb Henrikssoni arvates Soome ja Rootsi omaga hästi kokku. Siin on põhjused mõistagi ajaloolised ja peituvad Põhjamaade kapitali sissevoolus Eesti majandusse. „Pealegi, lahte nagu polekski enam Tallinna ja Helsingi vahel. Helikopter lendab paarikümne minutiga, laev pooleteise tunniga,“ ütleb Henriksson.

Hea võimalus tootmise laiendamiseks
ABB kontserni sees teeb Eesti üksus lobitööd tootmise laiendamiseks Eestis, sest näiteks Soomes pole ettevõttel selleks ruumi. Henriksson ei välista, et ABB Eesti võib tulevikus tehase rajada näiteks Narva või Tartusse, kus on veidi lihtsam tööjõudu leida. Samas tuleb arvestada ka kontserni laienemispoliitikaga: uus tootmine luuakse sinna, kus kasvab nõudlus.

Maailmamajandus soosib tootmist Eestis
Henriksson leiab, et globaalsed majandustrendid soosivad tootmist nendes riikides, mille lähedal on nõudlus. Siin viitab ABB juht kahele asjale. Esiteks sellele, et trend tootmise kolimisest Hiinasse on hakanud pöörduma vastupidiseks. Mitmed tehased on Aasiast Euroopasse tagasi kolitud, mõistes, et odava tööjõu riikides tekivad omad probleemid, näiteks on ühe tuulegeneraatori transportimine Hiinast Euroopasse äärmiselt ebaefektiivne. Teiseks töötab ABB praktikas Henrikssoni sõnul hästi mudel, kus niiöelda ematehas on Soomes ja tütar-tehas toetab Eestist.

ABB Eesti investeeringud
ABB Eesti toodab peamiselt tuulegeneraatoreid ja sagedusmuundureid. Mõlemat tootmist on mitu korda laiendatud.
Näiteks 2007. aastal investeeriti peamiselt komplektalajaamade tehasesse Maardus ning sagedusmuundurite tootmisse Jüris kokku ligikaudu 145 miljonit krooni.
Tänavu investeeriti ligi 200 miljonit krooni Jüris asuvatesse sagedusmuundureid ja tuulegeneraatoreid tootvatesse tehastesse.
2007. aastal loodi seoses tootmise laiendamisega ligi 250 uut töökohta, sel aastal täiendavalt ligi 100. Kokku töötab ABB Eesti tehastes üle 1000 inimese.
Esimesed tuulegeneraatorid pandi Jüris otsast lõpuni kokku 2007. aastal, varem toodeti vaid generaatorite komponente, peamiselt staatoreid ja rootoreid. Toodang müüakse maailma juhtivatele tuulepargitootjatele. Nendega sõlmitakse reeglina aastased lepingud, kokku näiteks 200–500 generaatori peale. Üks generaator maksab ligikaudu miljon krooni.

ABB kontsern tegutseb enam kui 100 riigis ning seal töötab kokku üle 100 000 inimese.

 

Lodjamehed elavdavad Emajõe ja Peipi turismi

EMAJÕE LODJASELTS MTÜ

Turismi Uuendaja 2008Priit Jagomagi


Aasta silmapaistvaim turismiarendaja MTÜ Emajõe Lodjaselts tõmbab oma hansalodja, lodjakoja ning lennukate ideedega Kagu-Eestisse turiste nagu magnet.
Lodjamehed püstitasid Emajõe kaldale väikese lodjakoja, ehitasid seal valmis kaks pisikest Peipsi lootsikut ja ühe lodja. Viimasega kärutavad nad nüüd huvilisi Emajõel, Peipsil ja Võrtsjärvel. Värvikaid plaane, alates suure lodjakoja rajamisest ning lõpetades uute viikingilotjate ja ratasauriku ehitamisega, loobitakse nagu varrukast.
Usutlusest lodjaseltsi vaimse mootori Priit Jagomägiga selgub, et ehkki tegu võiks olla hea bisnisega, on see asjaosaliste jaoks pigem fanaatiline kirg.

Kuidas kulges lodja ehitus?
Selleks kulus koos kõikide ettevalmistustöödega poolteist-kaks aastat. Lodja saime vette 2006. aastal. Käisime Venemaal ja Hollandis Friisimaal laevameistreid otsimas ja kogeehitajatega rääkimas. Varem olime teinud vana paadimeistri käe all väikese peipsilootsiku ja kuna see tuli hästi välja, saime julgust lodja ehituseks. Elu ise on õpetanud meid laevu ehitama. Tarkus on kogunenud aastate jooksul katse-eksituse meetodil. Igal asjal on omad nipid ja meetodid, kuid kui seda hingega teha, kompenseerib see mõnevõrra vähese oskuse. Või nagu öeldakse: julge pealehakkamine on pool võitu. Aga ainult pool, ülejäänu tuleb suure töö, vaidluste ja vaevaga.

Lodi on vees aga teist eesmärki, suure lodjakoja ja Tartu Jõekeskuse ehitust, pole te veel täitnud. Kas see tähendab, et algsest plaanist on realiseeritud pool?
Ikka kõvasti vähem kui pool. Meil on laevaehitusplaane vähemalt 20 aastaks! Järgmisel aastal tahaks alustada Rootsi sõjalaeva „Ulrica“ koopia ehitust. Sellelaadseid kahe masti, kuue aerupaari ja kümne kahuriga laevu valmistasid rootslased Põhjasõja ajal Tartu kandis tervelt 30 tükki, kuid kiiresti langesid need 1704. aastal Kastre lahingus venelaste saagiks. Rootsi sõjaarhiivist saime laeva korralikud joonised ning oleme suhelnud ka sel teemal Rootsi saatkonnaga. Kuna lodja sõidugraafik on olnud hullumeelselt tihe, siis pole me jõudnud kõigi plaanitud asjadega algust teha.

Kui suur on huvi lodjasõidu vastu?
Nõudlus on väga suur. Laev saab sellist vatti, et kulub kätte ära! Ühe väikese lodjaga ei jõua me kõiki huvilisi ära vedada. Ehkki kandejõu poolest võiks lodjale võtta ka 500 inimest, üle 30 inimese me enamasti korraga pardale ei luba. Ja eriti palju rohkem sõite teha ei saa, sest graafik on juba nii tihe, et isegi hoolduspausideks kipub aega nappima. Me peaksime ehitamisel olevad viikingilodjad väga kiiresti valmis ja vette saama. Kuni 30 inimest korraga - see seab teatud piirid, sest reisikorraldajad arvestavad inimesi turismibusside kaupa. Järelikult on lodi liiga väike, et vedada bussitäite kaupa Soome turiste.

Kui palju olete lotja reklaaminud?
Mingit reklaami me lodjale teinud pole. Meedias on meist päris palju juttu olnud. Ja inimesed, kes on lodjal käinud ja rahule jäänud, räägivad sellest oma tuttavatele. Nii see tuntus lumepallina veereb. Ja eks meie hullude kuulsus tõmbab ligi. Jääb mulje, et suured Tallinki laevad ei ole ka nii palju tähelepanu pälvinud kui meie väike lodi. Nii on tillukesest sääsest pirakas elevant tehtud.

Mis on uute laevade eesmärk – teenindada rohkem turiste?
Meie põhiidee on pakkuda inimestele ajas rändamise võimalust. Ruumis rändamine on juba nii lihtsaks tehtud – lennuk viib mõne tunniga teise maailma otsa ja see ei pane kedagi imestama. Aga tõelise efekti annab see, kui laevale astudes saab minna 500-600 aastat ajas tagasi. Muidugi, väga arhailist laeva me teha ei saa, sest see peab vastama ka praegustele reisijateveo nõuetele. Tal peab olema näiteks mootor ja ohutusvarustus. Nii on hansalodi Jõmmu ilmselt maailma esimene mootoriga varustatud Peipsi lodi!

Mis ideed veel peale Rootsi sõjalaeva ehitamist küpsevad?
Suure kahemastilise lodja tahaksime ehitada, mille joonised saime Eesti Rahva Muuseumist. Sinna mahuks palju rohkem reisijaid ja kindlasti ka tax-free kauplus, veekeskus, lobibaar ja kasiino (muigab).
Üks suuremaid, kaugemaid ja kallimaid unistusi on meil aga Baltimaade esimese ratasauriku „Juliane Clementine“ Peipsi põhjast üles otsimine ning selle laeva koopia ehitus. Ainuke Vabadussõja ajast säilinud suurtükipaat Uku roostetab ka Emajõe põhjas – see tuleks vabariigi 100. aastapäevaks korda teha!

Milliseid võimalusi tahate lodjal veel pakkuda lisaks kino ja teatri näitamisele?
Niisama edasi-tagasi ringi põristamise asemel tahaksime näiteks looduslodja teemat arendada. Sel aastal tegime esimesed sõidud: käisime varahommikutel ornitoloogidega linnulaulu kuulamas ning öösiti tegime erisõite nahkhiirte ja öölindude kuulamiseks. Lisaks sõitsime loodusfotograafidega Piirisaarelt Tartusse. Sügisel tahaks korraldada jõhvikaretki, tähtede ja tähtkujude vaatlusi lodja pealt.

Kes on lodjasõitjad?
Päris täpset statistikat meil pole. Aga palju on Eesti firmasid, kes toovad lodjale oma väliskülalisi. Meil on käidud 20 riigist, sealhulgas Sri Lankalt ja Bangladeshist. Populaarsus on meile mõneti karuteene osutanud. Kuna lodi on meil pikalt ette broneeritud, pole võimalik eriti Tartut külastatavatele juhuturistidele sõitu pakkuda. Samas räägivad Tartu turismiinfopunkti töötajad, et kõik välisturistid küsivad esimese asjana kohe lodjasõidu ja Piirisaare järele. Paraku tuleb nad Toomemäele ja muuseumidesse suunata. Meid kasutatakse väga edukalt peibutuspardina turistide meelitamiseks siiakanti.

Mis see lodjavärk sinu jaoks isiklikult on – äri, hobi, elatusallikas?
Praegu kipub olema kõik see kokku. Peipsi-Emajõe lodi on ainulaadne ja ennenägematu väljanägemisega laev, mis aitab piirkonda tutvustada ja eristada. Sellisel kujul pole lodjasõit suur äri, kuid vaatamata talvisele sõidupausile tuleme ots-otsaga kokku ja sponsorite abiga saame ühtteist ka uute projektide omafinantseeringu jaoks kõrvale panna. Mittetulundusühinguna on meil suur eelis äriühingu ees, kuna meie ei pea kasumit teenima, vaid saame kogu teenitud tulu kasutada uute huvitavate atraktsioonide käivitamiseks. Suur osa tuludest läheb ka laeva hoolduseks – talviseks väljatõstmiseks, tõrvamiseks, ülevaatusteks jne. See kõik on kokkuvõttes päris kallis lõbu. Üritame lodjaasja ajada nii, et endal ka mõnus ja huvitav oleks. Kui see puhtalt kommertsürituseks muutuks, tüdineksin sellest kindlasti väga kiiresti ära.

Lodi
Lodi „Jõmmu“ on elavdanud turismiteenuste pakkumist Peipsi järve ja Emajõe piirkonnas.
2006. aastal vette lastud laev on piirkonnale ainuomase, kunagise väga arvuka laevatüübi ainus esindaja maailmas. Vanasti oli selliseid piirkonnas sõitmas üle 600.

Laeva pardal on ühendatud arhailine ja moodne tehnoloogia. Vanaaegsele ehitustehnoloogiale (männipuit, tõrv, linatakk, kanepiköied) on kontrastiks näiteks mobiilne WiFi internet, tänapäeva esitlustehnika, autonoomne elektritoide, säästlik biodiisliga töötav mootor, navigatsioonitehnika jne. „Jõmmu“ on varustatud muuhulgas savikividest ahju, magamislavatsite ning rippkoidega. Lodjale kui eriti keskonnasõbralikule veessõidukile on omistatud individuaalne sinilipp.

Lodjaga ja väikese lodjakojaga on seotud arvukalt erinevaid teenuseid ja üritusi. Näiteks kino- ja teatrilodja tuurid ning mitmed kontserdid ja etendused lodjakojas. Või teenustest „lodja trümmikärajad“ ehk nõupidamine-seminar lodjal koos lodjasõiduga, ja „pisikese lodjalise pakett“ ehk lastele mõeldud lodjasõit koos madrusetarkuste jagamisega ning vanaaegsete puutöö ja separiistade kasutamisõpetusega.

Kui 2006. aastal sõitis lodjaga 3000 reisijat, siis mullu juba 5000 ja tänavu üle 6000.
Laev valmis 100% käsitööna väikeses lodjakojas. Tema ehituseks kulus 1,3 miljonit krooni ja selles osales ligi 150 vabatahtlikku. Ehitust finantseeriti Euroopa Liidu programmist, lisaks Tartu linna ja Tele2 poolt, Riigimetsamajandamise keskus andis tasuta vajaliku puitmaterjali. Eurotoetusega oli algselt plaanis ka püsti panna suur lodjakoda, kuid projekt lükkus hüppeliselt kasvanud ehitushindade tõttu edasi.

Eriti ümara kerega (lai ja laberik) hansalodi „Jõmmu on 12 meetrit pikk ja 7,5 meetrit lai, kaalub 23 tonni ja tema kandevõime on kuni 50 tonni. Tema mast on 15 meetrit pikk ja kiirus 7-10 sõlme.

Lodjasõit on üsna kallis lõbu. Tund maksab 2400 krooni, lodja üürimiseks terveks nädalaks tuleb aga välja käia 49 000 krooni. Hindadele lisandub käibemaks. Rahvaüritustel on lodi ringsõite teinud ka 50-75 kroonise piletiga.

 

VKG mehed leidsid lõpuks Eesti Nokia

VKG OIL AS

Innovaator 2008Jaanus Purga

„Eesti Nokia on põlevkivi“, ütlevad Kohtla-Järvel tegutseva Viru Keemia Grupi (VKG) põlevkivikeemikud. Ilma naljata.

VKG kasutab tänavu 1,8 miljonit tonni põlevkivi. Kui vaadata, mida kõike ta sellest teha oskab ja suudab, pole kahtlustki – kauaotsitud Eesti Nokia on lõpuks leitud. “Räägitakse, et Eesti on innovaatiline riik, et siin elab terve hunnik geeniuseid,” ütleb VKG arendusjuht Jaanus Purga. “Aga patente antakse siin aastas välja vaid umbes viis. Ja meie saime neist mullu kolm. Pole paha, ütleks Mati Alaver!”

Kuid millega VKG mehed siis rabavad?
On üldteada, et põlevkiviga kütab Eesti Energia Narva Elektrijaamade katlaid, et meil oleks kodus elekter. VKG on aastaid põlevkivist ennekõike õliprodukte tootnud, seda kokku üle 220 000 tonni aastas. Õli moodustab ettevõtte 1,8 miljardi kroonisest käibest üle poole ja läheb enamasti ekspordiks. Arvestades energia hinnarallit maailmaturul, on äri jätkuvalt kasumlik ja stabiilne. Isegi kui jõudsalt kerkinud kütuse hind on nüüd pisut järgi andnud, tugevneb “energiavaluuta” USA dollar.

Nii tuleb Purgal tunnistada, et kui Tallinnas soiutakse majandusseisaku üle, ei teata Kohtla-Järvel sellest midagi. Selle asemel kerkib VKG õuel uhiuus ja maailma üks moodsamaid õlitehaseid, kuhu investeeritakse üle miljardi krooni. Tehas peab tööle hakkama juba järgmisel aastal, kasvatades ettevõtte õlitoodangut kolmandiku võrra.

Purga: “Oleme tehase tehnoloogiat nii palju täiendanud, et ei tea, kuidas see üldse tööle läheb. 2009. aasta kevadel istume, pöidlad pihus, et sealt midagi tuleks!”
Et õlitööstuses valmib vähesel määral ka bituumen, koks ja pigi pole samuti enam suurem uudis. Nagu seegi, et VKG tütarettevõtted toodavad ja müüvad soojust, elektrit ning gaasi, varustades sellega Kohtla-Järve tööstust ja elanikkonda. Tõeline innovatsioon aga käivitus kontsernis eelmisest aastast, mil hakati valmistama kõrge puhtusastmega kemikaale. Valmistamise tehnoloogia sündis VKG arendusosakonnas, selle põhiautor on Anatoli Tsepelevits.

Kui õlitonn maksab turul hetkel ligi 7000 krooni, siis selliste kemikaalide tonni eest võib küsida üle poole miljoni. Alates möödunud sügisest toodab ja müüb VKG 2-metüül-resortsiini maailma kosmeetika- ja parkainetetööstusele. Tõsi, väikestes kogustes: kui eelmisel aastal ja tänavu suudab firma toota vaid kuni kümme tonni, siis järgmisel aastal laiendatakse tootmist 30 tonnini. Purga ütleb, et ka 500 kilogrammi on sellel turul arvestatav müügikogus, sest maailmas nõutakse 2-metüül-resortsiini alla 100 tonni aastas. “Üle 30 tonni oleks meie puhul juba supertulemus!”

Põlevkivifenoole Made in Kohtla-Järve on seni müüdud kolme suunda: Indiasse, kus need jõuavad pruunide juuksevärvide koostisesse, ning USAsse ja Suurbritanniasse, kus nende abil loomanahku värvitakse. Omal ajal tootis VKG aastakümneid vaiku Nõukogude rehvitööstusele. Siis tulid uued ajad ja vana kvaliteet lääne turu jaoks enam ei kõlvanud. Nüüd tahab firma põlevkivile veelgi väärtust juurde anda, püüdes saada jalga maailma rehvitööstuse ukse vahele. Selleks on aastaid juba flirditud maailma suurima resortsiini ja rehvivaikude tootja USA firma Indspec Chemical Corporationiga, kelle klientideks on viis suurimat rehvitootjat Goodyear´i ja Michelin´iga eesotsas. Purga räägib, et Indspec´i on püütud veenda, et Eestis oleks VKG abiga soodsam toota vaiku Euroopa ja Aasia turgude tarvis. Kui alguses näitasid ameeriklased eestlastele selle jutu peale viisakalt ust, siis mida aeg edasi, seda enam nägid nad asjal jumet. Seda enam, et Eesti tooraine baasil toodetud vaigud osutusid kvaliteedilt igati konkurentsivõimeliseks.

“Ühest küljest nad, suslikud, võtsid meie toorainel vaikudele ise patendi. Teisest küljest on hea, et me nendega koostöös maailma rehvitööstuse ukse vahelt sisse saame. Nüüd saame siin valmis teha Euroopa ja Aasia autokummivaigud, meie põlevkivi toorainel, ameeriklaste retsepti alusel. Kas saab olla veel paremat piiriülest koostööd?” räägib Purga.

Põlevkivi töödeldes jääb teatavasti kuni pool järgi tuha ja poolkoksina, mille tõhusa kasutuse üle on aegade algusest pead vaevatud. Tuhka ladestatakse mägedesse, kuid VKG mehed on nutikamad – nad tahavad 2011. aastaks püsti panna 2,5 miljardi kroonise tsemenditehase. “Uurisime nii segude kui ka plokkide tegemise võimalusi, kuid ainsaks Euroopa nõuetele vastavaks materjaliks, mida on võimalik poolkoksist ja põlevkivituhast suurtes kogustes toota, osutus tsement,” ütleb Purga. Hetkel tegelevad kolm maailma parimat tsemenditootmise tehnoloogia tarnijat VKG ambitsioonide realiseerimisega. Ja see polegi niisama lihtne, sest põlevkivitoore tuleb kivistumiseks teiste ainetega kokku segada.

Sellega VKG plaanid aga ei piirdu. Neil on veel üks ambitsioonikas idee varuks – hakata tootma diiselkütust, mis oleks kvaliteedilt sobilik autodes kasutamiseks. Suur osa Eestis toodetavatest põlevkiviõlidest kõlbab kütuse rafineerimiseks, viimistleda tuleb veel vajalik tehnoloogia, millega hetkel jõudsalt tegeletakse. “Kuue aasta pärast võiksime toota 350 000 tonni diiselkütust, millega kataksime ära pea terve Eesti vajaduse,” kuulutab Purga. “Kui räägitakse Eesti ekspordipotentsiaali vildakusest, siis olge lahked: tsemenditehas annaks praegusele lisaks veel miljardi ekspordikäivet ning rafineerimistehas viiks diiselkütuse ekspordi ja impordi saldo nulli!”
 

Sillamäel töödeldakse ümber üle miljoni aku aastas

ECOMETAL AS

Eksportöör 2008Tõnis Kaasik

Ida-Virumaal tegutsev Ecometal kogub tänavu lähiregioonist kokku 20 000 tonni vanu akusid ning toodab neist 12 000 tonni pliid.

Viis aastat tagasi tegevust alustanud Ecometal on suurepärane näide mõnest jäätmekäitlusõpikust, andes terminile „taaskasutus“ sügava tähenduse. Vanad akud, mis on loodusele ohtlikud, lähevad Ecometali abiga 90% ulatuses taaskasutusse. Ettevõtte põhilised tooted on plii ja pliisulamid, mis peaaegu kogu ulatuses Sillamäe tehasest “kullakangidena“ Euroopa akutööstusele tagasi müüakse. Äri on stabiilne ja kuna plii hind on maailmaturul viimastel aastatel kõva hüppe teinud, on Sillamäe meestel põhjust rahuloluks.

Ecometali nõukogu esimees ja üks omanikest Tõnis Kaasik ütleb, et idee Eestis akusid ümber töötlema hakata tekkis juba kümmekond aastat tagasi. Kuna selleks oli vaja saada keskkonna kompleksluba - ja Ecometal oli üks esimesi uusi tootmisi, mis sellise loa Eestis sai - võttis tehase käivitamine aega aastaid. „Olen eluaeg keskkonnakaitsega tegelenud ning jäätmekäitlus on tõusev trend,“ ütleb Kaasik. „Kuna jäätmete kogumine siin toimis ning vanu akusid transporditi Lätist ja Leedust läbi Eesti Hispaania ja Suurbritannia tehastesse, mõtlesime et miks neid laevaga nii kaugele vedada, kui võiks nad ka Eestis ümber töödelda.“

Regiooni vaieldamatult moodsaima ja keskkonnasõbralikum akude töötlemise tehase asukohaks valiti Sillamäel endised Silmeti hooned, seda tänu sobiliku infrastruktuuri ja tööstusele orienteeritud inimeste tõttu. Kokku jõuab vanametalli kogumisvõrkude kaudu tänavu Sillamäele 20 000 tonni akusid. Neist lõviosa Soomest ja Lätist. Neis riikides selliseid tehaseid pole. Ecometal töötleb ümber ka kõik Eesti vanad akud, kogudes neid jäätmekäitlejatelt, autoremonditöökodadelt ja isegi eraisikutelt. Eesti akud moodustavad firma käitlemismahust viiendiku.

Kaasik räägib, et ka Leedust oleks võimalik akusid Eestisse tuua, kuid leedukatel lubatakse miskipärast vanade akude mure lahendamiseks kasutada eelmisest sajandist pärinevat „kirvemeetodit“ – nad saevad vanad akud tükkideks nii et hape lendab! „Muidugi ei saa olla selline olukord mõistlik, et on üks Euroopa Liit, aga erinevad nõuded – ühes riigis on investeeringuks tehas, teises saag ja nad peavad omavahel konkureerima,“ ütleb Kaasik.
Soome akujäätmetest jõuab Ecometali tehasesse umbes pool, ülejäänu müüvad soomlased ümbertöötlemiseks Saksamaale. Mullu alustas Ecometal ka Rootsist akude ostmist, ehkki seal on suur töötlemise tehas olemas. Siia jõuavad mitte ainult autoakud, vaid ka näiteks arvutiakud, telefoniakud jm. Näiteks üks Ungari suuremaid arvutifirmasid saadab oma vanad akud Sillamäele.

Ümbertöötamise tulemusena saadud 12 000 tonni pliid ja pliisulameid ning 1000 tonni polüpropüleeni ehk aku kattematerjali müüb Ecometal valdavalt Euroopa akutööstustele tagasi. Osa pliist läheb näiteks Poola akutootjale Jenox.

Ära kasutatakse nii elektrolüüt kui plastik. Akuplaatide erinevatest materjalidest toodetud isolatsioonikihid on kõrge kütteväärtusega ja jõuavad alternatiivkütusena Kunda tsemenditehase ahjudesse. Naatriumsulfaati on Ecometalil praegu lubatud vesilahusena merre lasta, kuid firma tahab tulevikus sellegi ära kasutada. Hetkel ehitatakse 40 miljoni kroonist tehase laiendust, kus saaks aasta lõpus hakata naatriumsulfaati kristalliseerima ja seda müüma paberi-, tekstiili- ja kodukeemiatööstustele. Väike osa pliid sisaldavat šlakki, mis sulatusahjudest koguneb, ladestatakse Vaivarasse ohtlike jäätmete matmispaika.

“Meil läks õnneks, et saime 2003. aastal plii maailmaturu hinnatõusu liikuma hakkavale vedurile,” märgib Kaasik. Ehkki tänavu on selle metalli hind kaks korda langenud, makstakse tema eest endiselt hinda, mis teeb akude töötlemise äri kasumlikuks. Eestis toodetu lisandub maailma niiöelda sekundaarse plii turule, mis moodustab enam kui 60% maailma plii kogutoodangust. Enamikes Lääne-Euroopa riikides ning USAs kogutakse kokku ja taaskasutatakse enam kui 90% kasutatud autoakudest.

Kaasiku sõnul plaanitakse tulevikus toodetele rohkem lisandväärtust anda. Selle asemel, et müüa pliid kangidena, võib temast toota näiteks jahtidele kiile või röntgenikabinettidele õhukesi pliiplaate. Veel tehakse pliist mujal katuseplekki, kaableid jm.

Vana aku on ühtlasi nii ohtlik jääde kui ka likviidne kaup, mille eest makstakse head raha. Seetõttu neid metsaääres enam ei vedele. Samuti käib akudega mõnel pool vilgas must äri. Näiteks Lõuna-Eestist veetakse neid Lätti, kus riik subsideerib nende kogumist. ”Läti mustlased käivad mikrobussidega prügimägedel akusid kokku ostmas, makstes tänu subsiidiumile kõrgemat hinda. Need akud jõuavad lõpuks aga ikkagi meieni,” räägib Kaasik.

Favorile toob edu "20 võtit"

FAVOR AS

Tööstusettevõte 2008Aivar Kärmas

Eesti suurim lehtmetalli töötleja Favor edestab konkurente soodsa hinna ja paindlikkuse poolest, ent üheks firma eduteguriks on ka töömetoodika “20 võtit” kasutamine.

Maardus tegutsev ettevõte on viimastel aastatel kiiresti kasvanud – nelja aastaga on käive peaaegu kolmekordistunud, ulatudes tänavu ligi 400 miljoni kroonini. Favor on tugev eksportöör, sest 48% toodangust läheb ekspordiks. Mullu avati uus, 63 miljonit krooni maksma läinud tehas.

Ettevõtte üheks eripäraks on see, et kui Eesti majanduses püütakse terminile “allhange” omistada negatiivset ja taunimisväärset tähendust, siis Favoris seda ei häbeneta. Favor on teenusettevõte, kes pakub klientidele allhankena lehtmetalli tükeldamise ning lehtmetallist komponentide ja koostude tootmise teenust. Ettevõte valmistab ka erinevaid ehitusprofiile ning müüb ripplagesid.

Favori juhatuse esimees Aivar Kärmas ütleb, et mõne keerukama sõlme või detaili valmistamine allhankena pakub kordades suuremat kasumlikkust, kui oma tootega turul olemine. “Mahuefekt ja spetsialiseerumine võimaldavad toota vähem raisates ning suured tellijad tagavad stabiilse tootearenduse ja kümnetes kordades suurema turu, kui ise lõpp-produkti tootes oleks võimalik saavutada,” ütleb Kärmas. Pealegi napib keerulise ja innovatiivse toote kõigi osade valmistamiseks ja monteerimiseks Kärmase hinnangul Eesti töötlevas tööstuses oskustööjõudu.

Favorile on suuremate konkurentide ees edu toonud paindlikkus ja soodsam hind. Seda omakorda võimaldab hästitoimiv koostöö nii klientide kui tarnijatega. 30% toorainest ostab Favor oma “naabrilt” ArcelorMittal Tallinnalt (endine Galvex). Favoril on mitmeid tuntud kliente, kellele tarnitakse lehtmetallist komponente ja koostusid. Näiteks ABB, kes kasutab neid automaatika- ning energeetikatoodetes ja Carrier külmatehnikas ning Radio Frequency Systems, kellele tarnitakse telekommunikatsiooni valdkonna toodete alumiiniumist komponente ning koostusid, muuhulgas näiteks mobiilsidevõrkude antenne.

Lisaks paindlikkusele on nagu võluväel ettevõte töö efektiivsust tõstnud “20 võtme” metoodika kasutuselevõtt. Metoodika töötas välja Jaapani professor Iwao Kobayashi ja seda kasutatavad ettevõtted üle maailma enda süsteemseks ülestöötamiseks, püsimajäämise tõenäosuse suurendamiseks ja arengu kiirendamiseks.

“20 võtme” metoodikat kasutades võrdleb Favor end pidevalt konkurentidega ning kõrvutab erinevate üksuste töö tootlikkust ja efektiivsust. Lisaks tunnustab firma häid saavutusi ning seab töötajatele ning meeskondadele väljakutsuvaid eesmärke. Ka firma ligi 180 töötaja oskuste süstemaatiline arendamine, nende kvalifikatsiooni ja vastavalt tõhususe näitajatele töötasu tõstmine kuuluvad Favori põhimõtete juurde. Tähtsaks peetakse seda, et iga Favori töötaja teab, mida temalt oodatakse.

“20 võtme“ edulisus seisneb terviklikus lähenemises ettevõtte juhtimisele. Firma erinevad valdkonnad toetavad üksteist ning sellest mõjust tekkiv sünergia aitab ettevõttel kiirestil areneda uuele tasemele,” ütleb Kärmas. Sisuliselt on “20 võtme” puhul tegemist tootmise “tagatoa” pedantliku korrashoiu, säästliku ja põhjalikult timmitud tootmise ning hästi motiveeritud kaadri loomisega. Midagi ei toimu lihtsalt niisama, kusagil ei kulutata ressursse üleliia, areng ei seisku kunagi. Favor on panustanud efektiivsele tootmisele ja tulemused on näha: töötaja kohta loodav lisandväärtus on ettevõttes nelja aastaga enam kui kahekordistunud!

Kärmas ütleb, et allhankeäris saab firma trumbiks olla vaid paindlikkus, mis tähendab lühikeste tarneaegadega väikeste partiide tootmist.
“Väga oluliseks peame üleminekuaegade lühendamist ühelt tootelt teisele,” ütleb Kärmas. Seda püüab Favor saavutada pinkide töö ja tootmisprogrammi põhjaliku eelplaneerimise ning pinkide töö maksimaalse optimeerimisega. “Loomulikult ka igasuguse automatiseerimisega, et vabastada töötajat töödest, mis on üksluised, füüsiliselt rasked või ohtlikud,” lisab Kärmas.

Favori neli tootesuunda

CutCenter
Lehtmetalli müügi ja lehtmetalli rullide tükeldamise, st lehestamise ja ribastamise teenused. Kliendid on tööstusettevõtted, kes vajavad tooraine tarnijana nende vajadusi arvestavat partnerit, kes suudab pakkuda terviklahendusi lehtmetalli osas. 2007. aastal töötles Favor 19 000 tonni lehtmetalli ning eksportis märgatava osa sellest Lätti, Leetu, Soome ja Rootsi. Eestis on ettevõtte turuosa selles vallas 60%.

Metaform
Õhukesest lehtmetallist komponentide ja koostude tootmisteenused. Peamiselt ekspordile suunatud teenused, kus klientideks on Saksamaa, Hollandi, Suurbritannia, Rootsi, Soome, Taani ja Ungari jahutus- ja elektriseadmete tootjad.

Profiline
Rullvaltsimise tehnoloogia abil erinevate ehitusprofiilide valmistamine. Tootevalikus on kergroovid, siseehituse terasprofiilide süsteemid ja metallist ripplaesüsteemid. Profiline tooted on tuntud kogu Baltikumi ehitusturul oma usaldusväärse ja stabiilse kõrge kvaliteedi poolest. Favori turuosa on Eestis selles vallas 65-70%, Lätis 15-20%.

Laekeskus
Äriklientidele suunatud professionaalne ripplagede müügikeskus. Tootevalikus on kõik ripplaetüübid erinevailt maailma tootjatelt, lisaks pakub firma lagede paigaldust ja tehnilist tuge. Laekeskusel on üle poolesaja partneri Eesti ehitusmaterjale müüvate kaupluste hulgas ning firma turuosa on Eestis selles vallas 22%.

Eesti mänguväljakud lähevad kaubaks Soomes ja Rootsis

TIP TIP TAP OÜ

Aasta Areneja 2008Rasmus Varunov

Eesti suurim mänguväljakutootja Tip Tip Tap pürib Soome, Rootsi, Norra ja Ukraina turgudele. Tallinna lähedal Luigel tegutsev ettevõte kasvab väga kiiresti. Eelmisel aastal hüppas käive neli korda - 4,5-lt 19,5 miljoni kroonini. Tänavu peaks see eelduste kohasel kerkima 30 miljonini.

Eesti turg, kuhu Tip Tip Tap on peamiselt riigi- ja munitsipaalhangete kaudu tootnud ja müünud üle tuhande mänguväljaku, jääb firmale selgelt juba kitsaks. Tip Tip Tapi tegevjuht Rasmus Varunov, kes lõi ettevõtte tänu sellele, et ei leidnud turult oma lapsele koduaeda mänguväljakut, näeb firma äriedus kolme tähtsamat tegurit - toodangu kõrge kvaliteet, atraktiivne disain ja tootearendus ning panustamine müügivõrku. „Edu taga on kindlasti tohutu pühendumus eesmärgile olla igal aastal parem kui eelmisel ja kasvada Skandinaavia suurimaks mänguväljakute tootjaks ja müüjaks,“ ütleb ta.

Et mänguväljaku või –atraktsiooni kvaliteet oleks tasemel, tuleb kasutada parimaid materjale. Peaaegu kõik materjalid (sealhulgas plastik, metall ja vineer) ostab Tip Tip Tap väljastpoolt Eestit, vaid liimpuit tuleb kohalikust Stora Enso tehasest.

Lastega seotud toodete puhul on vaja järgida tervet rida ohutusnõudeid. Ainsa oma valdkonna tegijana Baltikumis on firma pälvinud ka rahvusvahelise kvaliteedisertifikaadi, mille saamine võttis aega kolm aastat ning selleks kulus pool miljonit krooni.

Varunovi sõnul kasutatab Tip Tip Tap samalaadseid materjale nagu konkurendid üle maailma, kuid eelisena püütakse rõhuda disainile. „Laste mänguväljakud peaksid olema värvikirevad, sest ka poes on mänguasjad enamasti kas kollased, punased või sinised, vahel oranžid, roosad või spidermani-värvi. Väikesed lapsed tajuvad erksaid värve kõige paremini. Roheline mänguväljak rohelise looduse taustal neid mängima ei kutsu,“ räägib Varunov. Ettevõtte tootevalikus olevaid kõikvõimalikke ronilaid, liumägesid, kiikesid, liivakaste, mängumaju jm disainib Standardis lastemööbliga tegelenud Hilda Ostonen. Paljud ideed testib ta eos oma lapselaste peal ära.

Tip Tip Tapi kataloog sisaldab üle 80 erineva toote, millele järgmiseks hooajaks lisandub 25. Sealt leiab näiteks üle kümne erineva liumäe või mängulinnaku, hulganisti ronilaid, kiikesid, vedrukiikesid, mängumaju ja palju muud. Tooted kannavad huvitavaid nimesid, näiteks toru Rebaseurg, Juustusein, ronilad Pilveke, Ämblikutele ja Vikerkaar, vedrukiiged Urr, Tibu ja Maanteemuhk, mängumajad Tsuhh Tsuhh ning Õunake Põõsaga jne. Muudest toodetest valmistab Tip Tip Tap ka näiteks pargipinke, rippkange, jalgrattahoidjaid ja isegi prügikaste.

Viimased aastad on ettevõte tegelenud oma müügivõrgu ehitamisega. Üle Eesti tegutsevad viis müügiesindajat, lähiajal on kavas luua tütarettevõtted Lätis ja Leedus. Läbi partnerite käib müük Soomes ja Rootsis ning kavas on asuda tegutsema ka Norras. Samuti on ettevõttel olemas müügiesindaja Ukrainas, kuid sinna pole veel suudetud tooteid müüa. Ühe mänguväljaku hind küündib kümnetesse tuhandetesse kroonidesse ning Ukrainas on riiklikud struktuurid nende ostmiseks ilmselt veel liiga vaesed.

Soomes ostavad Tip Tip Tapi tooteid korteriühistud, päevahoiud, vallad ja isegi mõned kirikud. „Meie turg oleneb sellest, mismoodi riik või linn oma prioriteedid seab – kas suunab raha laste arengusse või ei. Eestis on selles osas toimunud suur areng, Lätis ja Leedus on aga kõik see veel ees. Samamoodi on erinevad linnad – Tallinn on tõeliselt eesrindlik, kuid Tartus tellitakse ehk ainult kümnendik sellest, mis pealinnas,“ ütleb Varunov. Viiendik Tip Tip Tapi käibest moodustab 200 Tallinna mänguväljaku hooldus, milleks on sõlmitud mitmeaastane leping Tallinna Keskkonnaametiga. Kokku on pealinnas 600 mänguväljakut.

Labyroom – mänguväljakute innovatsioon
Mänguväljakud võivad olla kvaliteetsed ja laste jaoks atraktiivsed, kuid nad võivad olla ka innovaatilised. Koostöös partneritega toodab ja müüb Tip Tip Tap ruumilist mängumaailma Labyroom, mille sees saavad lapsed ronida nagu labürindis.

Tegu on kuupmeetriste klotsidega, mida saab kokku panna nagu lego, ehitades sellest maju, losse, kindlusi, koopaid jne. Seejuures on kuupe võimalik ümber tõsta, et tekiks iga kord midagi uut. Laps läheb ühest august sisse ja tuleb välja teisest. Kuna Labyroomi toodetakse samadest materjalidest, millest valmivad liumäed, sobib see ideaalselt välitingimustesse.