Lodjamehed elavdavad Emajõe ja Peipi turismi

EMAJÕE LODJASELTS MTÜ

Turismi Uuendaja 2008Priit Jagomagi


Aasta silmapaistvaim turismiarendaja MTÜ Emajõe Lodjaselts tõmbab oma hansalodja, lodjakoja ning lennukate ideedega Kagu-Eestisse turiste nagu magnet.
Lodjamehed püstitasid Emajõe kaldale väikese lodjakoja, ehitasid seal valmis kaks pisikest Peipsi lootsikut ja ühe lodja. Viimasega kärutavad nad nüüd huvilisi Emajõel, Peipsil ja Võrtsjärvel. Värvikaid plaane, alates suure lodjakoja rajamisest ning lõpetades uute viikingilotjate ja ratasauriku ehitamisega, loobitakse nagu varrukast.
Usutlusest lodjaseltsi vaimse mootori Priit Jagomägiga selgub, et ehkki tegu võiks olla hea bisnisega, on see asjaosaliste jaoks pigem fanaatiline kirg.

Kuidas kulges lodja ehitus?
Selleks kulus koos kõikide ettevalmistustöödega poolteist-kaks aastat. Lodja saime vette 2006. aastal. Käisime Venemaal ja Hollandis Friisimaal laevameistreid otsimas ja kogeehitajatega rääkimas. Varem olime teinud vana paadimeistri käe all väikese peipsilootsiku ja kuna see tuli hästi välja, saime julgust lodja ehituseks. Elu ise on õpetanud meid laevu ehitama. Tarkus on kogunenud aastate jooksul katse-eksituse meetodil. Igal asjal on omad nipid ja meetodid, kuid kui seda hingega teha, kompenseerib see mõnevõrra vähese oskuse. Või nagu öeldakse: julge pealehakkamine on pool võitu. Aga ainult pool, ülejäänu tuleb suure töö, vaidluste ja vaevaga.

Lodi on vees aga teist eesmärki, suure lodjakoja ja Tartu Jõekeskuse ehitust, pole te veel täitnud. Kas see tähendab, et algsest plaanist on realiseeritud pool?
Ikka kõvasti vähem kui pool. Meil on laevaehitusplaane vähemalt 20 aastaks! Järgmisel aastal tahaks alustada Rootsi sõjalaeva „Ulrica“ koopia ehitust. Sellelaadseid kahe masti, kuue aerupaari ja kümne kahuriga laevu valmistasid rootslased Põhjasõja ajal Tartu kandis tervelt 30 tükki, kuid kiiresti langesid need 1704. aastal Kastre lahingus venelaste saagiks. Rootsi sõjaarhiivist saime laeva korralikud joonised ning oleme suhelnud ka sel teemal Rootsi saatkonnaga. Kuna lodja sõidugraafik on olnud hullumeelselt tihe, siis pole me jõudnud kõigi plaanitud asjadega algust teha.

Kui suur on huvi lodjasõidu vastu?
Nõudlus on väga suur. Laev saab sellist vatti, et kulub kätte ära! Ühe väikese lodjaga ei jõua me kõiki huvilisi ära vedada. Ehkki kandejõu poolest võiks lodjale võtta ka 500 inimest, üle 30 inimese me enamasti korraga pardale ei luba. Ja eriti palju rohkem sõite teha ei saa, sest graafik on juba nii tihe, et isegi hoolduspausideks kipub aega nappima. Me peaksime ehitamisel olevad viikingilodjad väga kiiresti valmis ja vette saama. Kuni 30 inimest korraga - see seab teatud piirid, sest reisikorraldajad arvestavad inimesi turismibusside kaupa. Järelikult on lodi liiga väike, et vedada bussitäite kaupa Soome turiste.

Kui palju olete lotja reklaaminud?
Mingit reklaami me lodjale teinud pole. Meedias on meist päris palju juttu olnud. Ja inimesed, kes on lodjal käinud ja rahule jäänud, räägivad sellest oma tuttavatele. Nii see tuntus lumepallina veereb. Ja eks meie hullude kuulsus tõmbab ligi. Jääb mulje, et suured Tallinki laevad ei ole ka nii palju tähelepanu pälvinud kui meie väike lodi. Nii on tillukesest sääsest pirakas elevant tehtud.

Mis on uute laevade eesmärk – teenindada rohkem turiste?
Meie põhiidee on pakkuda inimestele ajas rändamise võimalust. Ruumis rändamine on juba nii lihtsaks tehtud – lennuk viib mõne tunniga teise maailma otsa ja see ei pane kedagi imestama. Aga tõelise efekti annab see, kui laevale astudes saab minna 500-600 aastat ajas tagasi. Muidugi, väga arhailist laeva me teha ei saa, sest see peab vastama ka praegustele reisijateveo nõuetele. Tal peab olema näiteks mootor ja ohutusvarustus. Nii on hansalodi Jõmmu ilmselt maailma esimene mootoriga varustatud Peipsi lodi!

Mis ideed veel peale Rootsi sõjalaeva ehitamist küpsevad?
Suure kahemastilise lodja tahaksime ehitada, mille joonised saime Eesti Rahva Muuseumist. Sinna mahuks palju rohkem reisijaid ja kindlasti ka tax-free kauplus, veekeskus, lobibaar ja kasiino (muigab).
Üks suuremaid, kaugemaid ja kallimaid unistusi on meil aga Baltimaade esimese ratasauriku „Juliane Clementine“ Peipsi põhjast üles otsimine ning selle laeva koopia ehitus. Ainuke Vabadussõja ajast säilinud suurtükipaat Uku roostetab ka Emajõe põhjas – see tuleks vabariigi 100. aastapäevaks korda teha!

Milliseid võimalusi tahate lodjal veel pakkuda lisaks kino ja teatri näitamisele?
Niisama edasi-tagasi ringi põristamise asemel tahaksime näiteks looduslodja teemat arendada. Sel aastal tegime esimesed sõidud: käisime varahommikutel ornitoloogidega linnulaulu kuulamas ning öösiti tegime erisõite nahkhiirte ja öölindude kuulamiseks. Lisaks sõitsime loodusfotograafidega Piirisaarelt Tartusse. Sügisel tahaks korraldada jõhvikaretki, tähtede ja tähtkujude vaatlusi lodja pealt.

Kes on lodjasõitjad?
Päris täpset statistikat meil pole. Aga palju on Eesti firmasid, kes toovad lodjale oma väliskülalisi. Meil on käidud 20 riigist, sealhulgas Sri Lankalt ja Bangladeshist. Populaarsus on meile mõneti karuteene osutanud. Kuna lodi on meil pikalt ette broneeritud, pole võimalik eriti Tartut külastatavatele juhuturistidele sõitu pakkuda. Samas räägivad Tartu turismiinfopunkti töötajad, et kõik välisturistid küsivad esimese asjana kohe lodjasõidu ja Piirisaare järele. Paraku tuleb nad Toomemäele ja muuseumidesse suunata. Meid kasutatakse väga edukalt peibutuspardina turistide meelitamiseks siiakanti.

Mis see lodjavärk sinu jaoks isiklikult on – äri, hobi, elatusallikas?
Praegu kipub olema kõik see kokku. Peipsi-Emajõe lodi on ainulaadne ja ennenägematu väljanägemisega laev, mis aitab piirkonda tutvustada ja eristada. Sellisel kujul pole lodjasõit suur äri, kuid vaatamata talvisele sõidupausile tuleme ots-otsaga kokku ja sponsorite abiga saame ühtteist ka uute projektide omafinantseeringu jaoks kõrvale panna. Mittetulundusühinguna on meil suur eelis äriühingu ees, kuna meie ei pea kasumit teenima, vaid saame kogu teenitud tulu kasutada uute huvitavate atraktsioonide käivitamiseks. Suur osa tuludest läheb ka laeva hoolduseks – talviseks väljatõstmiseks, tõrvamiseks, ülevaatusteks jne. See kõik on kokkuvõttes päris kallis lõbu. Üritame lodjaasja ajada nii, et endal ka mõnus ja huvitav oleks. Kui see puhtalt kommertsürituseks muutuks, tüdineksin sellest kindlasti väga kiiresti ära.

Lodi
Lodi „Jõmmu“ on elavdanud turismiteenuste pakkumist Peipsi järve ja Emajõe piirkonnas.
2006. aastal vette lastud laev on piirkonnale ainuomase, kunagise väga arvuka laevatüübi ainus esindaja maailmas. Vanasti oli selliseid piirkonnas sõitmas üle 600.

Laeva pardal on ühendatud arhailine ja moodne tehnoloogia. Vanaaegsele ehitustehnoloogiale (männipuit, tõrv, linatakk, kanepiköied) on kontrastiks näiteks mobiilne WiFi internet, tänapäeva esitlustehnika, autonoomne elektritoide, säästlik biodiisliga töötav mootor, navigatsioonitehnika jne. „Jõmmu“ on varustatud muuhulgas savikividest ahju, magamislavatsite ning rippkoidega. Lodjale kui eriti keskonnasõbralikule veessõidukile on omistatud individuaalne sinilipp.

Lodjaga ja väikese lodjakojaga on seotud arvukalt erinevaid teenuseid ja üritusi. Näiteks kino- ja teatrilodja tuurid ning mitmed kontserdid ja etendused lodjakojas. Või teenustest „lodja trümmikärajad“ ehk nõupidamine-seminar lodjal koos lodjasõiduga, ja „pisikese lodjalise pakett“ ehk lastele mõeldud lodjasõit koos madrusetarkuste jagamisega ning vanaaegsete puutöö ja separiistade kasutamisõpetusega.

Kui 2006. aastal sõitis lodjaga 3000 reisijat, siis mullu juba 5000 ja tänavu üle 6000.
Laev valmis 100% käsitööna väikeses lodjakojas. Tema ehituseks kulus 1,3 miljonit krooni ja selles osales ligi 150 vabatahtlikku. Ehitust finantseeriti Euroopa Liidu programmist, lisaks Tartu linna ja Tele2 poolt, Riigimetsamajandamise keskus andis tasuta vajaliku puitmaterjali. Eurotoetusega oli algselt plaanis ka püsti panna suur lodjakoda, kuid projekt lükkus hüppeliselt kasvanud ehitushindade tõttu edasi.

Eriti ümara kerega (lai ja laberik) hansalodi „Jõmmu on 12 meetrit pikk ja 7,5 meetrit lai, kaalub 23 tonni ja tema kandevõime on kuni 50 tonni. Tema mast on 15 meetrit pikk ja kiirus 7-10 sõlme.

Lodjasõit on üsna kallis lõbu. Tund maksab 2400 krooni, lodja üürimiseks terveks nädalaks tuleb aga välja käia 49 000 krooni. Hindadele lisandub käibemaks. Rahvaüritustel on lodi ringsõite teinud ka 50-75 kroonise piletiga.