A. Le Coq AS

Konkurentsivõimelisim toiduainetööstuse ettevõte 2015

Tipus juba üheksa aastat

A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kes on ettevõtluskonkurssidel auhindu noppinud aastaid. Juba kaheksandat aastat järjest valiti firma Eesti kõige konkurentsivõimelisemaks toiduainetööstuse ettevõtteks.

Firma tootevalikust leiab 11 joogigruppi, neist kolm suurimat on õlled, mahlad ning vesi ja karastusjoogid. Turuliider ollakse õlle, mahla ja long drink’ide kategooriates ning tugev teine tegija Saku järel vee, karastusjookide ja siidri tootmises. Igal aastal tuleb välja terve rida uusi jooke, mille tarbijad poest kerge vaevaga üles leiavad. Ka trend, et eestlased tarvitavad järjest enam lahjat alkoholi, on vesi A. Le Coqi veskile.

Sel aastal valmistab A. Le Coq umbes 130 miljonit liitrit eri jooke. Seda on peaaegu kümme korda rohkem kui 1998. aastal.

A. Le Coqi tüüriv Tarmo Noop töötab ettevõttes tollest 1998. aastast alates. Ta leiab, et juhiks saadakse, mitte ei õpita. “Ülikool andis mulle võib-olla analüütilise ja süsteemse mõtlemise, kõik muu on tulnud kogemuste ja täiendusõppega,” ütleb ta.

Noop töötab Tartu tehases enam-vähem samast ajast, kui vendadel Margus ja Aivar Linnamäel õnnestus Tartu õlletehas Soome alkogigandile Olvile müüa väga hea hinnaga.

“Tollal oli tehases olukord kurb. Aga hea oli see, et enam allapoole kukkuda polnud  võimalik. Talviti oli villimist nii harva, et kui see toimus, oli lausa pidupäev. Kõigile kontoritöötajatele toodi sel puhul alati laua peale mõni pudel villitavast toodangust, olgu see või kaheksakraadine õlu,” meenutab Noop.

Kogu tehas oli enne Soome peremeeste tulekut üks suur tükk vanarauda. “Olen kogu aeg öelnud, et kvaliteet ei anna sulle mitte kunagi konkurentsieelist, kuid ta annab “pileti” turule ehk võimaluse konkureerida. See esimene pilet läks meile 1998. aastal maksma 350 miljonit krooni, mis oli tol ajal tohutult suur raha. Seda ei oleks ükski pank meile laenanud. Olvi võttis selle riski, investeeris ja usun, et ta ei kahetse,” räägib Noop.

Tänaseks on Tartu õlletehasest saanud A. Le Coqi kaubamärgi all tegutsev joogitootja, mis ekspordib oma kaupa umbes 20 riiki. Järjepidevalt investeeritakse kvaliteedi parandamisse. Ettevõte võib uhkustada, et Soomes on A. Le Coq kõige paremini müüv importõlu.

“Jookide turg on väga tihe ja juba konkurendid hoolitsevad selle eest, et peame kogu aeg ja pidevalt pingutama,” räägib Noop. “Muutusi on palju ja seetõttu igav kindlasti ei hakka.”

1998. aastast on firma majandustulemused järjepidevalt paranenud. Noop ütleb, et kuni firma suudab oma käivet, kasumit või turuosa kasvatada, on tema juhina head tööd teinud.

Noop ja teised alkoholitöösturid võitlevad innukalt alkoholi aktsiisitõusude vastu, olgugi et lahjal alkoholil on kange suhtes märkimisväärne maksueelis (Noobi sõnul on see eelis siiski meil palju väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt). Kui valitsus vajab raha, lähevad ta mõtted esimese asjana alkoholi- ja tubakaaktsiisile.

“Olen aru saanud, et meie ühiskonnas ei armastata suuri ja edukaid. Mõnes mõttes olen tüdinud avalikkusele tõestamast, et meie eesmärk pole mitte levitada pahesid, vaid edendada joogikultuuri, vastutustundlikku tarbimist ja pakkuda inimestele positiivseid elamusi,” räägib Noop. Eriliselt häirib teda maksukindluse puudumine: maksutõusude  otsused võivad Eestis sündida üleöö.

Tööstur Noop võib Eesti joomakultuurist rääkida kirglikult ja pikalt. Selleks, et hinnata, kas siin juuakse palju või vähe, tuleb end teiste riikidega võrrelda. Aga Noop ütleb, et statistika valetab!

“Kui võrrelda tarbimist ühe elaniku kohta, oleme Euroopa Liidu esimeses kolmandikus. Seda seetõttu, et võrreldes teiste riikidega on meil elanikkonnas alaealisi vähem. Kui jagada tarbimine kõikide elanike peale, sealhulgas alaealised, joomegi keskmisest rohkem,” ütleb ta.

“Kui aga võrrelda täiskasvanute keskmist tarbimist, oleme Euroopa Liidu kesmisest tasemest juba allpool. See ei tähenda, et meil poleks probleeme. Peamine probleem on see, et  keskmiselt joome korraga rohkem alkoholi, kui juuakse paljudes teistes maades.”