Stora Enso Eesti AS

Konkurentsivõimelisim tööstusettevõte 2016

Stora Enso jahib perfektsust

Kui Imavere saeveski juurde kuuluva komponenditehase juht ära sureb ja kirstu pannakse, siis ei viitsi ta niisama vaikselt lebada, vaid hakkab uurima kirstukaant: kas ühendused on ikka korralikud, kas kusagile pole vahesid sisse jäänud, kas on hästi toodetud.

See lugu – iseenesest anekdoot, mida aga Imaveres tõepoolest räägitakse – ütleb midagi iseloomulikku Eesti suurima saetööstuse kohta. Selle pideva perfektsustaotluse kohta. Ettevõttes elava soovi kohta kogu aeg midagi paremaks teha või parandada.

Stora Enso kontserni kuuluva Imavere saeveski territooriumil ringkäiku tehes näeb seda kogu aeg. Arendusjuht Jaanek Aas tutvustab erinevaid tootmisliine, aga samal ajal kohendab mööda minnes ka mõnda veidi viltu vajunud lauavirna. Imavere saeveski juht ja Stora Enso Eesti juhatuse liige Argo Aavik näitab omakorda puidugraanulitehase juures, kui korras kõik on. „Võin kihla vedada, et see on kõige puhtam graanulitehas Eestis,“ ütleb Aavik.

Tegelikult märkab igaüks isegi, kui organiseeritud ja puhas on Imaveres. Näiteks seesama puidugraanulitehas. Kõik peaks ju olema veidi räpane, siin-seal peaks vedelema mitmesugust sodi. Sest ringi sõidavad ju suured masinad, vedades saepuru ühest kohast teise. Oleks loomulik, et midagi rapub-kukub maha ja midagi jääb ripakile. Aga ei, siin koristatakse kõik kohe ära. Sama pilt avaneb ka mujal: saeveskis, ladudes, tala- ja komponenditehastes.

Aavik ütleb, et Imaveres kasutatakse agaralt 5 S-i põhimõtet. See on Jaapanist alguse saanud ja üle maailma levinud tööstusettevõtete töö organiseerimise meetod. Viis jaapanikeelset sõna „seiri“, „seiton“, „seiso“, „seiketsu“ ja „shitsuke“ annavadki kokku nimetuse 5 S-i. Selle taga olevat mahukat teooriat, põhjendusi ja võtteid võib lihtsustatult kokku võtta terminitega „visuaalne kontroll“, „visuaalne juhtimine“ või „visuaalne tehas“. See tähendab, et mõeldakse kõigele alates pisidetailidest, lõpetades suurte masinatega.

Tööriistad on õiges järjekorras. Kui võtad, siis paned samasse kohta tagasi. Need, mida sagedamini kasutad, on eespool. Need, mida üldse ei kasutata – seda jälgitakse pidevalt –, viivad varem või hiljem küsimuseni, kas neid üldse vaja on. Prahti peaks tekkima minimaalselt ja kui tekib, koristatakse see ära.

Miski ei paikne juhuslikult. Kohvipausile minnes ei jäeta tõstukit niisama vahekäiku seisma, kus see takistab teiste töötajate liikumist, vaid pargitakse õigele kohale. Kümned ja kümned suuremad ja väiksemad asjad annavadki „visuaalselt korras tehase“. Süsteemi sügavam eesmärk on hoida kokku aega, suurendada efektiivsust, vähendada stressi, teha töö inimestele võimalikult lihtsaks, mugavaks ja ohutuks ning vältida olukordi, kus tuleb midagi taga otsida.

Stora Enso Eesti on hiiglaslik masinavärk. Siin on olemas kõik, alates puidu varumisest, saagimisest, töötlemisest, tehastest kuni pakendamise ja müügini välja. Tallinna peakontoris pakutakse Eesti operatsioonide juhtimise kõrval veel mitmeid tugiteenuseid kogu rahvusvahelisele Stora Enso kontsernile.

Ja Imavere toodangut võib tõesti leida igalt poolt. Turud on Eestist Jaapanini ja Soomest Austraaliani. Imaveres tehtut võib leida majadest ja ehituspoodidest, aknalaudadest, puitustest, kandetaladest kuni kirstukaanteni välja. Ühesõnaga, peaaegu kõikjalt, kus puitu kasutatakse.

Imavere saeveski on Stora Enso Eesti operatsioonide suurim üksus ja annab lõviosa Stora Enso Eesti tulemusest. Tegu on suurima saeveskiga Eestis, kuid ka ühe suuremaga terves Euroopas.

„Saeveski“ on nimena juba veidi petlik, sest täna tehakse siin palju enamat kui lihtsalt saagimine. Ühest otsast tulevad sisse palgid. Kõigepealt need sorteeritakse, siis ladustatakse vastavalt mõõtudele. Sealt liiguvad need edasi saeveskisse. Tekkivad jäägid ja saepuru lähevad kõrval asuvasse puidugraanulitehasesse. Saeveskist tulevad lauad lähevad lattu. Osa neist on nüüd valmis sõitma kliendi juurde. Teine osa astub järgmise sammu – liigub Imavere saeveski tala- või komponenditehastesse.

Stora Enso Eesti eduteguriteks on meeskond, targad investeeringud, mastaabiefekt ja integreeritus. Teatud mõttes on Stora Enso „valmis“ firma. Neil on selged sihid ja selge strateegia. Neil ei ole vaja otsida uusi suuri eesmärke või teha strateegilisi kannapöördeid. Neil on kogemus, rahvusvaheline haare. Äripäev on Sylvesteri – kunagise Eesti suurima metsafirma ja saetööstuse ning Imavere Saeveski endise omaniku ajaloo kohta kirjutanud, et Eesti metsaärimehed kartsid väga, kui Stora Enso Sylvesteri ära ostis. Peljati, et nüüd tuleb
Skandinaavia suurkontsern, kes Eestis kõik välja suretab. Tegelikult läks vastupidi.

Imavere saeveski tähistas läinud aastal oma 20. sünnipäeva. Stora Enso Eesti kontserni kuuluv Näpi saeveski saab detsembris juba 25.

Küll aga ei saa Stora Enso kohta öelda „valmis“ selles mõttes, et nad ei saaks muutuda. Kõrvalseisjale paistab, et ettevõtte taga on püüd teha kõike üha paremini ja paremini.

Vahel ka eksitakse ning väiksemaid möödalaske võib märgata ka sealsamas Imaveres ekskursioonil käies. Näiteks üks tööline sorteeris puitklotse töökindaid kasutamata: väike tööohutuse rikkumine. Samas väärib tähelepanu fakt, et Imavere saetööstuses ei juhtunud kaks aastat ühtegi tööõnnetust (kuni alles eelmisel nädalal vigastas üks tööline kätt). Sellise tootmise puhul, kus töötavad kümned liinid, suured ja ohtlikud masinad ning sajad inimesed (Imaveres töötab üle 300 inimese, Stora Enso Eestis kokku üle 600), on see päris muljetavaldav.

Argo Aavik ütleb, et viimasel ajal on pööratud väga suurt tähelepanu kogu tootmise ökonoomsuse ja efektiivsuse suurendamisele. Kogu puit, mis Imavere saeveski territooriumile jõuab, tuleb ära kasutada. Isegi palkidelt maha tõmmatav puukoor läheb küttematerjalina kasutusse. Pidevalt üritatakse kõiki protsesse mõõta ja parendada, näiteks uuritakse, kuidas kasutatakse tõstukeid – ega pole mõttetult töötavaid mootoreid ja kasutut ringisõitmist. Ühe komponenditehase liini puhul viitab Aavik, et seal on veel liiga palju käsitööd – vaja on moodsamaid masinaid.

Puidugraanulitehases tuleb graanuleid kokkupressimise ajal kergelt auruga niisutada. Hiljuti osteti uus aurukatel. Tegu on topeltvõiduga: kui eelmine katel töötas naftaga, siis uus kasutab Imavere enda puidugraanuleid. Ja mitte „premium“-klassi omi – need lähevad klientidele –, vaid just neid veidi ebakvaliteetsemaid graanuleid, mis paratamatult
tehases ilmavalgust näevad.

Kaks aastat tagasi istutati Imavere saeveski kõrvale terve rida kirsipuid. Mitte et siit hakkaks tööstuse jaoks puitu tulema, vaid seetõttu, et kirsiõite idüllis saaksid jaapanlastest kliendid, vahendajad ja kvaliteedikontrollijad jalutamas käia. Koguni 99 protsenti Imavere talatehase toodangust rändab Jaapanisse ning Jaapani külalisi käib siin tihti.

Puust tehtud robotimakett – samuti jaapanlaste peale mõeldes – seisab juba saeveski kontori ees.

Artikli autor: Mikk Salu