2015. aasta parimad

Merko Ehitus AS

Konkurentsivõimelisim suurettevõte 2015
Konkurentsivõimelisim ehitusettevõte 2015
Aasta Ettevõte 2015 nominent

 


Merko Ehitus AS tulemused 2014

Müügitulu (mln €) 252
Ärikasum (mln €) 14
Tööjõukulud (mln
€) 30
Töötajate arv 790
Lisandväärtus 1 töötaja kohta (€) 58 800


 

Merkot hoiab edulainel korterite ehitus

Eesti ehitusliidri Merko Ehituse juht Andres Trink tunnistab, et firma on uute arengusuundade otsingutel, sest Eestis kasvuvõimalusi napib.

Võib üllatuda, et Andres Tringi töökoht polegi Tallinnas Järvevana tee ääres selles rohelises majas, millel ilutseb suur Merko logo. Ligi 800 töötajaga börsifirma juhil on hoopis sulni  kesklinna vaatega kontor mõned sammud eemal Delta Plazas.

Merko on Eesti ehitussektori turuliider, kes – kui kogu ehitusmaht ruutmeetriteks konverteerida – ehitab siin iga kahekümnenda ruutmeetri. Kontsern teeb ehituse peatöövõttu, arendab kortereid, ehitab teid, välisvõrke, elektrirajatisi ja tööstusobjekte.

Samuti pakub kõikvõimalikke ehitus- ja kinnisvaraalaseid terviklahendusi terves Baltikumis. Eritähelepanu väärib see “terves Baltikumis”, sest Eesti ettevõtteid, kes on suutnud end neis kolmes riigis korralikult sisse süüa, pole väga palju. Mullu kasvatas Merko käivet Lätis 50 protsendi ja Leedus koguni 100 protsendi võrra.

“Mõtleme, et Läti ja Leedu on justkui Võru ja Põlva, aga tegelikult see nii ei ole. Nad on meist täiesti erinev maailm. Konkurents valitseb igal pool, keegi meile midagi niisama ei kingi,” räägib Trink.

Merko suur pluss on kopsakas omakapital, mis võimaldab projekte ise laenurahast sõltumatult rahastada. Kui ongi laenu vaja, siis Merko oma renomeega saab seda hoopis hõlpsamini kui mõni mees metsast. Lisaks on kontserni trump suur krundiportfell. Sellest pakist saab õigel ajal õige kaardi välja tõmmata. Vabu krunte on Merko bilansis 60 miljoni euro väärtuses, neist enamik Riias.

Viimastel aastatel on Baltikumi ehitus- ja kinnisvarasektoris olnud heitlikud ajad. Majanduskasvud püsivad tagasihoidlikud, Euroopat kummitavad sõja-, pagulas- ja majanduspinged.

Koduostjatel pole kerge pangast laenu saada. Suuri taristuprojekte on vähem ja eelduslikult jõuab edaspidi ehitusturule ka vähem Euroopa Liidu fondide raha (kui mitte arvestada mõnda megaprojekti, nagu Rail Baltic).

Merkol on just valminud või valmimas rida uhkeid objekte: Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpus, hotelli- ja meelelahutuskompleksi Hilton Tallinna Park Hotell, multifunktsionaalse kontserdikeskuse ehitus Liepajas, Tondiraba jäähall, Nurmevälja logistikakeskus, Eesti Energia elektrijaam, Riia lennujaama tuletõrjedepoo jpt.

Inseneriehituse valdkonnast väärivad siia viimaste töövõitudena lisamist Kohtla-Järve tööstusjäätmete ja poolkoksi prügila sulgemine, tööd seoses Estlink 2 mere- ja maakaablitega.

Ent selliste projektide puhul sõltub Merko väga palju tellijatest. Rohkem iseenda peremees on Merko elamuehituses. Suuresti tänu sellele on firma suutnud manööverdada edukalt ka raskematel aegadel ning säilitanud ehitusturul liidrirolli vaatamata tendentsile, et riiklikud tellimused vähenevad.

Projektide õige ajastusega kergitas Merko korteriarenduse segmendi müügitulu ainuüksi 2014. aastal poole võrra. Stardiajastuse ja riskijulguse supernäide on Kentmanni 6 suurarenduse käivitamine Tallinna kesklinnas 2011. aastal. Paar varasemat aastat oli korteriehituses vaid kriisi haavu lakutud. Uusi eluasemeid ei julgenud keegi ehitada. Kuid nõudlust jagus.

Merko püstitas USA saatkonna naabrusesse ligi saja korteriga maja, mis müüs nagu soe sai. Enamik kuni 5000eurose ruutmeetrihinnaga kortereid oli läinud ammu enne ehitustellingute eemaldamist. Kindlasti mängis rolli, et kvaliteedi suhtes järjest nõudlikumatele klientidele annab Merko nimi teatava kindlustunde: Merko on ehitanud tuhandeid kodusid ja need pole selliseid kolme põrsakese majad, mille on ehitanud kits kärneriks tüüpi brigaadid, kes unustanud kõnniteed ja tänavavalgustuse.

Trink ütleb, et hea kvaliteet on firma jaoks “au ja uhkuse küsimus”. Merko iseloomustab oma tööd nii: terviklikult kujundatud elukeskkond, suur energiasäästlikkus, hea helipidavus nii sise- kui välismüra suhtes ja tervislik sisekliima.

2014. aastal müüs ettevõte Baltikumis ligi 400 uut korterit (aasta varem müüdi üle 260) – neist rohkem kui pool Eestis. Tallinnas kerkisid ka uute korterite hinnad Vilniuse ja Riiaga võrreldes enim (9 protsenti).

Möödunud aastal ja selle aasta alguses lõi Merko kopa maasse veel ligi 500 uue korteri tarvis. See tähendab mitmekümne miljoni euro suurust ehitusmahtu. Üks värskemaid suurettevõtmisi Tallinnas on mitme majaga elamukvartal Tartu mnt 52.

“Kui täna hakkame arendama, siis kolmenelja aasta pärast müüme,” räägib Trink. “Seetõttu peame kogu aeg olema suutelised kiikama kurvi taha, mida tulevik toob.”

Merko juht räägib, et Kentmanni 6 ehituse alustamine ei olnud lihtne otsus. Osa Merko inimestest leidis, et turg pole veel kriisist taastunud ning liiga vara oleks selline suur asi ette võtta. Teised aga ei mõistnud: mida veel oodata, andkem minna.

“Tallinnas müüakse iga kuu 100–150 uut korterit. Kui teed 100 uut korterit ühte majja, siis oled kohe 8–10 protsenti turust. Minu arvates oli õige risk võtta ja teha. Pealegi, kinnistute all seisev raha on kapitalikulu. Siiski elame praegu ka korterite ehituses turbulentses ajas. Uute korterite nõudlus tekitas eriti Tallinnas ja Vilniuses ehitusbuumi, mis aga ähvardab peatselt viia korterite ülepakkumiseni. Näiteks Vilniuse magalapiirkondades on pakkumine ületanud nõudluse.

Baltikumi suurimas pealinnas Riias on kasv olnud tagasihoidlikum, kuigi seal figureerivad ostjaskonnas välisinvestorid, kes soetavad kortereid Euroopa Liidu elamisloa saamiseks.  Lätis pärsib laenuturgu seadusemuudatus, mis võimaldab kodulaenuga hätta sattunul korteri võtmed lihtsalt panka viia ja saada kohustustest vabaks.

Läti majandus sai kriisis tunduvalt rohkem kannatada kui naabritel. Nii on seal ka taastumine olnud aeglasem kui Tallinnas või Vilniuses.

Trink siiski imestab Vilniuse turu üle, kus ehitatakse aastas ligi 4000 uut korterit. Merkot on nahutatud seoses kurikuulsa “maadevahetuse äriga”, mille kohta ütleb Trink, et see on suletud peatükk. Kuid ka tunnustusi eri ettevõtluskonkurssidelt on firmal terve seljatäis. Edukas olla pole kerge.

“Meie positsiooni hoidmine ei ole iseenesest mõistetav, hulk inimesi teeb selle nimel iga päev tööd,” ütleb Trink. “Ehitus ei ole ju nagu pangandus, kus klient seotakse suhteliselt selgelt ja pikaks ajaks. Meie sõltume väga palju ehitushangetest ja projektid on lühiajalised: üks saab läbi ja peame kohe uue leidma. Masinavärk peab kogu aeg töötama, samas mingit garantiid ei ole.”

Millises suunas liigub Merko edasi? Trink tunnistab, et Eestis on kasvuvõimalused üsna piiratud. “Parimal juhul suudame hoida oma positsiooni ja natuke turuga koos kasvada. Suurt arenguhüpet on raske teha. See sunnib meid otsima arenguvõimalusi mujalt.”

Viimasel ajal jälgitakse tähelepanelikult arenguid näiteks Põhjamaades. Valikuliselt on Merko osalenud Soome, Rootsi ja Norra ehitushangetel, omandamaks kogemust ja teadmisi kohalikest tavadest ja nõudmistest. Esimene suurem ehitus on Soomes juba soolas.

“Selles mõttes on meil praegu väga selgelt uue arengu otsingute periood,” tunnistab Trink.

Adcash OÜ

Konkurentsivõimelisim väike- ja keskettevõte 2015
Aasta Ettevõte 2015 nominent

 


Adcash OÜ tulemused 2014

Müügitulu (mln €) 42,8
Ärikasum (mln €) 8,3
Tööjõukulud (mln
€) 3,2
Töötajate arv 50
Lisandväärtus 1 töötaja kohta (€) 230 600


 

Adcash tõstab pead suures internetireklaami äris

Internetireklaamifirma Adcash kasvab nagu pöörane: viimasel ajal tempos umbes 100 protsenti aastas.

Eesti fännist prantslase Thomas Padovani asutatud Adcash on tõeline hitt, sest midagi nii fenomenaalset pole Skype’i järel Eestis pead tõstmas nähtud.

Vaid mõne aastaga – Adcash loodi 2011. aastal, kuid vundamendi pani Padovani sellele juba varem – on firma kerkinud üheks maailma edukaimaks reklaamvõrgustikuks, mille kaudu tuhanded kliendid näitavad iga kuu mitukümmend miljardit reklaami umbes 200 riigis ja territooriumil üle ilma.

Ja palju on neid ettevõtteid, mille peakontor asub Eestis, kuid millel on harukontorid veel Mehhikos, Pariisis, Barcelonas ja Sofias? Veel mõned lennukad faktid: paari aasta eest töötas Adcashis mõnikümmend inimest. Tänavu läheneb kaader paarisajale. Kui kahe aasta eest oli ettevõtte aastakäive 25 miljoni euro kandis, siis lähematel aastatel alistatakse ilmselt 100 miljoni mägi. Firma kasum kerkib tänavu tasemele üle 10 miljoni euro.

Lihtsustatult öeldes on Adcash üks võimas tööriist reklaamiandjatele, veebilehtede omanikele või äpiarendajatele, viies nad kokku uute klientidega kogu maailmas.

Firma aitab internetis korraldada võimalikult tõhusaid reklaamikampaaniaid. Adcashi “mootor” võimaldab klientidel kampaaniaid hästi planeerida, nende kulgu operatiivselt jälgida ning vajaduse korral kiireid muudatusi teha. Kuvada saab bännereid ja videoid, teha seda väga erinevates seadmetes.

Ettevõtjad saavad suunata oma kommertssõnumeid Adcashi kaudu väga täpselt – just sellise vanuse, soo, töökoha, hobide, kodulinna, kasutatava nutiseadme, keele, veebiharjumuste (milliseid veebilehti külastab) ja muude näitajate põhjal, nagu on sihtgrupp.

Sellisel moel vahendab Adcash reklaami enam kui 200 000 veebilehele. Korraga käib iga päev tuhandeid reklaamikampaaniaid.

Oma kundedele, kelle hulgas on mitmed meelelahutus- ja mängufirmad (Padovani kinnitab, et pornotööstusega ettevõte tegemist ei tee), leiab Adcash “maagiliste algoritmide abil” kõige paremad ja õigemad veebilehed nende toodete reklaamimiseks. Firmad leiavad Adcashi kaudu endale uusi kliente ja partnereid, Adcash teenib iga sellise kontakti pealt vahendustasu.

Seejuures teenib Adcash tulemuspõhiselt: mitte reklaami kuvamise pealt, vaid siis, kui klient midagi ostab, end registreerib või muul moel rekaamile reageerib. Nii leiab Adcashi koostööpartnerite hulgast tuntud ettevõtted Ubisoft, Electronic Arts, Travian Games, Rovio, Mail.ru Games, Alibaba, Ladbrokers jt.

Veebilehtede omanikele (kirjastajatele) annab Adcash aga võimaluse näidata oma leheküljel vaid selle külastajate jaoks relevantseid reklaame ning leida uusi kliente.

Adcashi võrgustikku kasutavad reklaamikliendid paiknevad üle maailma. Suurem osa firma käibest tuleb USAst. Adcashi reklaamiplatvorm täiustub pidevalt, ettevõte ronib ka järjest enamatesse nutiplatvormidesse, millest hetkel kuumim on mobiil.

Näiteks kujuta ette, et omad Bulgaarias Sofias pitsarestorani ning tahad leida Adcashi abiga uusi kundesid.

Adcashi reklaamimootor hakkab sõeluma: kõigepealt võetakse Bulgaaria, siis Sofia internetikasutajad. Sihik pannakse ühele linnaosale, kus restorani pitsapoisid ringi liiguvad.

Kuna reede pärastlõunal süüakse reeglina rohkem pitsat kui teistel aegadel, suunatakse reklaamid sellesse kitsasse ajaperioodi. Ja kellele? Miks mitte neile, kes vaatavad spordilehekülgi? Või sätivad end õhtuks peole? Või jalutavad sellest pitsarestoranist, nutitelefon näpus, lihtsalt mööda.

Neile kuvabki Adcash arvutisse või telefoni ühe ahvatleva pitsapakkumise. Selline täpselt sihitud reklaam läheb inimestele palju rohkem korda. Restoran leiab tõenäoliselt mitmeid uusi kliente.

Reklaamiandja vaatevinklist: mida aeg edasi, seda automaatsemalt see kõik toimib. Firma tahab luua unikaalse iseteeninduskeskkonna, kus kõik ettevõtjad – nii suured kui ka väikesed – saavad oma reklaamikampaaniaid käivitada ja juhtida. Eriti tahetakse fookus seada pisematele ettevõtetele, kes jäävad gigantide, nagu Google või Yahoo!, põhilisest huviorbiidist kõrvale.

Kellele meeldivad vilkuvad bännerid? Selles eest, et reklaame mitte näha, ollakse nõus maksma. Padovani ütleb, et reklaam peab olema nähtav ehk igal juhul inimese tähelepanu äratama. Muidu ei ole sellel lihtsalt mõtet. “Te ei kujuta ettegi, kui palju ettevõtted lasevad tuulde raha reklaamide peale, mida keegi ei märka. Sadu tuhandeid dollareid,” ütleb internetiärimees.

Iseasi on see, kas “sisse sõitev” reklaam ka piisavalt mingit huvi äratab, kas see üldse kõnetab.

“Me ei oota, et meid reklaamifirmana armastataks, aga me töötame selle nimel, et internetireklaami valdkond saaks puhtamaks, turvalisemaks ja vähem pealetükkivaks,” ütleb Padovani.

Suunatud internetireklaamidel rajaneb paljuski Google’i ärimudel. Padovani ütleb, et Ameerika internetihiiglastega on firmal raske konkureerida, sest “nad teavad, mida sa tahad – sa ju ütled neile: tahan osta lilli”. Adcashile ei pea sa ütlema, et tahad lilli osta: Adcash näeb sinu internetikasutusest, et oled hiljuti lilli ostnud ja sageli navigeerid vastavatel lehekülgedel.

“Google läheb ees, teades, mida kasutajad reaalajas teevad. Meie tuleme järele, analüüsides veebiliiklust – seda, mida kasutajad on teinud.”

Padovani Eestisse sattumine oli muinasjutuline lugu. Ta saabus Prantsusmaalt Tallinna kaheksa aastat tagasi, 10 000 eurot taskus, olles töötanud kodumaal makseteenuseid pakkuvas edukas startup-ettevõttes.

Ta kohtus siin oma tulevase eestlannast abikaasaga ning kolis elama Õismäe korterisse, kus asus “köögilaua taga” omaenda firmat looma. Hiljuti soetas Padovani Jõgevamaal ühe mõisa, mille kavatseb renoveerida.

Padovani hindab Eestit elu-, töö- ja ettevõtluskohana väga kõrgelt. “Jah, paljud kipuvad siit ära välismaale. Kuid nad tulevad tagasi jutuga, et Shanghais on liiga palju saastet ning Pariisis liiga palju inimesi, mõni kolmas linn on liiga räpane või liiga suurte liiklusummikutega. Eesti on kõige mõnusam!

Ja ehkki Adcashis töötavad inimesed ütlevad, et siin nad ilmselt vanaduspõlve ei veedaks, ütlen ma neile: no vaatame seda asja! Tegelikult on maailmas vähe kohti, kus oleks mugavam ja turvalisem elada kui Eestis,” räägib Padovani.

Arenguruumi meil muidugi on. Näiteks müügimeestena oleme nõrgad. “Üks mu tuttav tahtis Eestis autot osta. Läks salongi ja näitas, mis auto teda huvitab. Teenindaja vastas, et ta ei räägi inglise keelt. Kas keegi teine räägib? Ei. Tulge esmaspäeval tagasi. Lõuna-Euroopas ei juhtuks midagi sellist iial!” Prantslaste jaoks võib Eesti olla ka “kõikide võimaluste maa”.

Padovani räägib, et esimestest Adcashi Tallinna kontorisse tööle tulnud prantslastest on peaaegu kõigil siin tänaseks oma korter. Mitte et nad oleksid siin tööga rikkaks saanud, nad saavad endale siin lihtsalt laenu lubada. “Prantsusmaal ei ole 30aastasel inimesel võimalik laenu saada ega mingit kinnisvara endale osta. Nii et minu sõnum prantslastele on: Eestis võite saada endale elu!”

 

Interstudio OÜ

Konkurentsivõimelisim mikroettevõte 2015
Aasta Ettevõte 2015 nominent


Interstudio OÜ tulemused 2014

Käive (mln €) 1,3
Ärikasum (mln €) 0,08
Tööjõukulud
(mln €) 0,18
Töötajate arv 6
Lisandväärtus 1 töötaja kohta (€) 43 000


 

“Naised lihtsalt on tublimad kui mehed”

Kümme aastat siseviimistlusäris tegutsenud firmas Interstudio on kaks eriti ägedat asja: mõnus perekondlik õhkkond ja naiselikult tark ärivaist. Neile kahele ei hakka peale ühegi majanduskriisi hammas.

Interstudio siseviimistlussalong Tallinnas Pärnu maanteel. Siit üle tee töötab mupo peakontor. Salongis on hunnikute viisi keraamilisi plaate ning mingi seletamatult rutiinivaba ja kodune õhustik. Sinna kanti on aastatega kobarasse kolinud kõik vähegi tõsiseltvõetavad siseviimistlusärid – keegi ei oska sellele fenomenile mingit loogilist seletust pakkuda. Aga kundedel on hea mugav kõik salongid ühe raksuga läbi käia.

Interstudio tegevjuht ja osanik Piret Guss on figureerinud plaadiäris juba 16 aastat. Alguses oli ta vaid palgatööline, hiljem veensid kolleegid teda vee peale astuma ja uue konkureeriva äri looma. Hiljuti söödigi Interstudios 10. sünnipäeva torti. Guss räägib, et enne ettevõtlusesse sukeldumist oli tal itaallasest ülemus. Mingeid takistusi oma äri asutamiseks too mees oma alluvatele ei teinud. Ta hoopis julgustas, öeldes: ettevõtlus on raske töö – kes tahab proovida, andku minna.

Guss ja tema kolleegid andsidki julge hundi kombel “minna”. Eesmärgiks seati pakkuda projektimüügi korras omanäolisi, isikupäraseid ja põneva disainiga siseviimistlusmaterjale.

Neid transporditakse Tallinnasse veoautodega otse loovlahenduste sünnimaa Itaalia tehastest. “Koostöö itaallastega nõuab tugevat närvi. Üllatusi tuleb hommikust õhtuni. Ühte olen õppinud: kahte küsimust ei tohi ühes meilis kunagi saata. Ikka ükshaaval,” muigab krapsakalt firma tüüri hoidev Guss. Reeglina leiavad Interstudiosse tee kunded, kes jäävad tavalistes ehitusmarketites isikupärase kodu kujundamisel hätta. Sisearhitektid ja -kujundajad näitavad neile siis kätte Interstudio ukse.

Aga ärge nüüd arvake, et firma avar ja valgusküllane müügisalong on mingi rikaste butiik, mille ees pargivad Bentleyd. Ei. Kui “keskmine klient” ostab keraamilist plaati hinnaga 40–70 eurot ruutmeeter, siis Interstudiost saab Gussi kinnitusel ka 10eurose ruutmeetrihinnaga “väga super lahenduse”. Tõsi, salongis ilutsevad käsitööna valminud mosaiikplaadid maksavad ruutmeetri järgi arvestades tõesti üle 1000 euro.

“Inimestel on oma maitse välja kujunenud ja nad julgevad seda ellu viia. Tuleb arvestada, et inimene ju elab oma kodus – see peab olema talle meeldiv ja kaunis,” räägib Guss. Interstudios kollektiivis teevad kõik kõike. Ärge imestage, kui näete sisse astudes tegevjuhti mopiga müügisaali põrandaid puhastamas.

Enamik firma töötajatest on naised. Guss tõdeb, et õrnema soo esindajad on lihtsalt meestest tublimad ja kohusetundlikumad. Ilumeelest ja stiilitunnetusest rääkimata. Kui tarvis, sorteerivad needsamad Interstudio naised laos tolmuseid plaate ning tõstavad aluseid ümber. “Jah, jõusaal on meil siin täiesti olemas!” ütleb Guss.

Siseviimistlejate ookeanis on Interstudio numbriliselt mikroskoopiline tegija. Eelmisel aastal müüs firma umbes 58 000 ruutmeetrit plaate. Aastakäive kõigub miljoni euro kandis.

Silma hakatakse sellega, et müügil on “natuke midagi teistsugust” või eksklusiivsemat. “Üritame pakkuda huvitavat toodet. Midagi, mida teistel pole,” ütleb Guss. “Me ei taha tavalist halli plaati pakkuda, vaid et see oleks mingi väikese omapäraga.”

Sortiment on aastatega läinud laiemaks. Kui alustati pelgalt keraamiliste plaatidega, siis nüüd müüakse ka põrandakatteid, fassaade, sanitaartehnikat, vannitoa mööblit ja akustilisi seinapaneele.

Põranda või fassaadi on Interstudiolt saanud terve rida tuntud kliente: rahvusarhiiv, Tallinna lennujaam, Hedon Spa, hotell Palace, Tallinna loomaaia loomekeskus, MyFitness, Sportland, Tallinna Kaubamaja naiste kingamaailm jt.
Mitu põnevat kundet on veel soolas, kuid neist siis juba mõnes järgmises artiklis.

Teed näitab Interstudio Eestis uudsete kangasfassaadimaterjalidega – maja välissein, millele saad printida, mida vaid soovid. Üks selline paigaldati näiteks Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogule. Tõsi, Interstudio teostas selle projekti eeltöö, kuid ehitaja valis paigalduse ja materjali hoopis konkurendilt – ikka tuleb Eesti ehitusturul ette selliseid nördimapanevaid üllatusi.

“Fassaadid on meie suur unistus – just sellised, mitte igapäevased fassaadid, vaid huvitava disainiga, erilised,” visioneerib Guss. Tarnijate suunal keskendutakse viiele Itaalia tehasele, millest “kindlaimaks lipulaevaks” nimetab Guss firmat Mutina. Kui selle, maailma ühe suurema trendilooja keraamiliste plaatide kollektsioone sirvida, kangastub silme ees pilt glamuursest Itaalia moešõust. Vaatad ja imetled, suu ammuli, kuidas säravad modellid laval kassikõndi teevad.

Mõtled: mida kõike on lennuka fantaasiaga disainerid inimestele selga sättinud. Ainult et nende modellide asemel tuleb mõelda kiviplaatidele. Guss räägib, et Mutina otsis kümme aastat tagasi Eestis eksklusiivset edasimüüjat. Kuna selle tehase kraam oli keskmisest kallim (ruutmeetri eest tuli välja käia vähemalt 100 eurot), põlgasid paljud siinsed plaadikaupmehed koostöö Mutinaga ära. “Meie vaatasime: äge! Just täpselt see “midagi erilist”, mida tahaksime,” meenutab Guss.

Tänaseni on Interstudio Mutina jaoks ainus uks Eesti turule, ehkki konkurendidki nüüd noolivad itaallastega lepingut. 2005. aastal, kui Interstudio ilmavalgust nägi, oli ehitusturg sulnis kasvufaasis. Õnn kepsutas iga plaadimüüja õuel. Pankadest voolasid rahajõed, kõik remontisid ja ehitasid.

Siseviimistluspoed palkasid uusi inimesi ainuüksi selleks, et keegi klientidele arveid kirjutaks! Aga Interstudio, nagu Guss väidab, ei saanudki sellest rallist eriti osa: iga kliendiga oli hullupööra tööd ja vaeva, midagi ei tulnud niisama. “Kui oleksime ilmunud turule mõned aastad varem, siis oleksime buumiralliga kaasa jõudnud. Aga meie tulime 2005. aasta augustis, kui kõik olid end juba kenasti igale poole sisse söönud.”

Kui siis lõpuks saabus Eesti ehitusturule krahh ning keegi ei soovinud enam vannituppa 100euroseid plaate, väljus Interstudio sellest täbarast olukorrast elegantselt: väike meeskond reageeris paindlikult, kulud tõmmati koomale.

Ettevõttel on moto: me ei kuluta raha, mida me pole teeninud (selles mõttes, et varblane peab olema juba peos!). Teine moto: kes tahab midagi teha, sellel peab olema tegemiseks ka raha. Interstudio on kogu aeg keskendunud suurtele ja usaldusväärsetele klientidele, kes ei pöörita silmi, kui neilt paluda kauba eest ettemaksu. Nii on väike firma vältinud ka võlgnikega seotud migreenihooge.

“Kuna me ei suutnud turu kõrghetkel saada osa vägevast lennust, siis võib-olla oli meil ka maandumine palju pehmem,” mõtiskleb Guss. Tema juhitavas salongis on teisigi toredaid põhimõtteid. Näiteks, et elus juhtub ootamatusi, kuid tark ei torma – 80 protsenti probleemidest lahenevad iseenesest. Hiljuti helistas klient Gussile ja kurtis, et vast valminud veekeskuses, mille basseini põhjale trükiti vesiroosid, on osa roosidest “vee pinnale ujunud”.

Artikli valmimise aegu tegeles see probleem veel enda lahendamisega.

Eesti Telekom AS

Konkurentsivõimelisim side-, kommunikatsiooni- ja IT-ettevõte 2015

Telekom purjetab mobiilse interneti kasvu tuules

Eesti Telekom jätab oma kauni vaatega valge peakontoriga peatselt hüvasti. Lasnamäe nõlvalt kolitakse 2017. aastal Mustamäe tee algusesse. Sinna koondatakse kõik telekomifirma üle Tallinna asunud harukontorid.

Eesti Telekomi juht Valdo Kalm ütleb, et natuke on kahju, aga nüüd lõpeb vähemasti ära iga päev eri majade vahet kärutamine. “Kui me vestluse lõpetame, sõidan kohe näiteks meie Endla tänava majja,” naeratas Kalm.

Telekomi viimase aasta majandustulemused olid natuke paremad kui aasta varem. Ettevõtte äritulud kerkisid 307 miljoni euroni, kasum ületas 40 miljonit eurot. Käibekasv oli imeväike, kasum kukkus sama vähe.

Peamiselt suurenes klientide huvi andmeside ja mobiilse interneti vastu. Samuti kasvas lairibaühenduste arv. Teiseks suurenes IT-äri, kus kasvasid nii seadmemajutus kui ka IT- ja andmesideteenused. Mobiilne internet kogus populaarsust – maht kasvas aastaga 41 protsenti! Seejuures peaaegu pool kundedest on valinud 4G interneti.

Mobiilse interneti kasutajate arv kasvas aastaga 37 000 võrra. Mobiilside klientide arv ulatus eelmise aasta lõpuks kokku 873 000ni.

Kui välisfirmadele heidetakse ette kasumi maksuvabalt Eestist välja viimist, siis Eesti Telekomi ärge süüdistage: viimastel aastatel on ettevõte maksnud igal aastal üle 40 miljoni euro dividende. Firma toidab riigikassat kenasti.

Staažikas telekomlane Valdo Kalm on ettevõtte käekäiguga rahul. Noore mehena läks Kalm 1986. aastal sidevõrkudesse tööle. Tollases Nõukogude Liidus oli just alanud glasnost, oli toimunud Tšernobõli tuumakatastroof ja oli hakatud piirama viinajoomist. Noor tehnik käis korterist korterisse ja püüdis telefoniühendusi püsti hoida.

“Mäletan, et Nõmmel olid mõned sidekaablid veel esimese Eesti vabariigi aegsed,” meenutab Kalm. Telefoni saamise järjekord ulatus mitmekümne aastani ja arvuteid või internetti ei osatud uneski näha. Eesti-sisese kaugekõne pidi tellima telefonijaama operaatorilt.

Eesti iseseisvus uuesti ja riik erastas Eesti Telefoni. Kalmu arvates oli see üks väga õige ja julge otsus. Enamusosalus jäi riigile, 49 protsenti müüdi Teliale ja Sonerale, kes olid siis veel eraldi firmad. Omanikud otsustasid asuda kohe jõuliselt investeerima. Kogu tehnika oli ajast ja arust. “Meil ei olnud siin praktiliselt mitte midagi kaasaegset. Alustasime sisuliselt nullist,” ütleb Kalm.

Areng toimus väga tormiliselt. Ühena esimestest Eestis sai Kalm endale juba tänapäevaste taskutelefonidega sarnaneva telefoni. “Päris kohver ei olnud, hädapärast mahtus ikka tasku, kuigi venitas mantlivoodri välja,” naerab Kalm.

1990ndatel alguse saanud seadmetesse, tehnikasse ja töötajatesse investeerimine tasus end ära ja on jätkunud senini. Suur muutus leidis aset ühes telefonituru avanemise ja nn numbriliikuvusega. Senine monopol läks vabaturule ja hoidis seal oma liidripositsiooni. Areng on jätkunud: nüüd on Kalm saanud endale esimese iPhone’i. Enne kasutas ta vana Nokiat. “Meie eesmärk on olla igas tegevusvaldkonnas liidrid,” ütleb Telekomi juht. “Tugeva
konkurentsi tingimustes peab selleks iga päev pingutama.”

Ilmneb, et Eesti Telekomi juhtkond on võrdõiguslikkuse voliniku unistuste kooslus.  Tippjuhtkonnas on kümme inimest, kusjuures naisi ja mehi täpselt pooleks. Kalm ise komplekteeris nii. Otsis oma ala parimaid asjatundjaid. “Nimetaksin meid võistkonnaks, kus on igalühel oma roll ja mina olen kõigest üks võistkonna liige paljude seas. On täiesti selge, et juht ei tee üksinda mitte midagi,” teab Kalm.

Ta ise on lõpetanud toonases Tallinna Polütehnilises Instituudis automaatika eriala. Sel ajal, vene aja lõpus, ei olnud Eestis võimalik kusagil sidet õppida, mistõttu valis tehnik Kalm kõige lähedasema eriala oma tollasele palgatööle.

BLRT Grupp AS

Konkurentsivõimelisim tööstus- ja energeetikaettevõte 2015

BLRT sepistab Klaipedas 100 miljoni euro plaani

Kontsern kavandab Leetu Klaipedasse hiigelinvesteeringut, et teenindada suuremaid laevu.

Enam kui saja-aastase ajalooga BLRT Grupp on Läänemere piirkonna üks suurimaid tööstuskontserne. Kontserni kuulub enam kui poolsada ettevõtet Eestis, Soomes, Lätis, Leedus, Poolas, Venemaal ja Ukrainas. Kontsernis töötab ligi 4000 inimest.

BLRT Grupi tegevusampluaa ulatub laevade ehitusest ja remondist, metallkonstruktsioonide tootmisest ja masinaehitusest vanametalli kogumise, gaasitootmise ning stividor- ja transporditeenusteni.

Kontserni pärliteks on laevade ehitus- ja remonditehased Tallinnas, Klaipedas ja Turus.

BLRTd peetakse vanadest aegadest eksklikult laevaremonditehaseks. Suurima osa moodustab kontserni käibest hoopis metalli- ja metalltoodete müük (eelmisel aastal 108,1 miljonit eurot). Järgneb laevaremont (76,2 miljonit eurot) ning laevaehitus (46,9 miljonit  eurot).

Suurema osa käibest moodustab eksport, mullu sellistesse riikidesse nagu Norra, Türgi, Soome, Leedu ja Venemaa. Ettevõte on Eesti parimate ettevõtete nimistus staažikas figureerija, kes on noppinud eri tiitleid peaaegu kümme aastat järjest.

Vajalikke töökäsi leida pole ettevõttel endiselt kerge. Uut tööjõudu on BLRT kontsern leidnud rohkem Poolast, Bulgaariast, Rumeeniast ja Ukrainast.

BLRT Grupi majandusnäitajaid mõjutab kõige rohkem metallide hind, mis on olnud võrdlemisi stabiilne, lisaks valuutakursiriskid Ukrainas ja Venemaal ning palgatõususurve. Kuid oma jälje on mõistagi jätnud jahenemine maailmamajanduses, Ukraina kriis ning sanktsioonid Venemaa suunal.

Üleilmse majandus- ja finantskriisi mõjusid tunnetab firma avameretööstuses, kus ebastabiilse ja madala nafta hinna tõttu on paljud arendusprojektid külmutatud.

Vaatamata sellele keskendub ettevõte tellimuste portfelli ja tootmistõhususe kasvatamisele. Muu hulgas on parandatud töötajate kvalifikatsiooni.

Aeg, mil uusi tellumusi on raskem saada, on hea ettevõtte sisemiseks arenguks: näiteks tootmistõhususe ning töötajate kvalifikatsiooni parandamiseks.

2015. aastat hindab BLRT Grupi juhatuse esinaine Veronika Ivanovskaja siiski edukaks. “Vaatamata keerulisele olukorrale meie strateegilistel turgudel on kontserni ettevõtete esimese poolaasta tulemused paremad kui 2014. aasta sama perioodi plaanilised näitajad.”

Optimismiks annab alust see, et laevaremondis jagub suuri moderniseerimis- ja remondiprojekte. Ka jätkatakse kalakasvatuspargaste ehitamist.

Metalli- ja valtsmetalliäris on BLRT teinud viimasel ajal suuremad investeeringud ning soetanud oma Maardu teeninduskeskusesse moodsaima sisseseade – sellega on ettevõttel aasta lõpuks Baltimaade võimsaim metallikeskus.

BLRT kavatseb investeerida nii Eestisse kui ka Soome. Kuid kõige suuremaid investeeringuid plaanitakse laevaremondi ja stividorteenuste valdkondades hoopis Leedus.

Koostöös Klaipeda sadamaga rajatakse 2019. aastaks oma sealsesse tehasesse uus suur dokk, mis võimaldaks remontida ja moderniseerida Panamax-tüüpi laevu – suuremaid ookeanilaevu, mis mahuvad läbi Panama kanali. Et puiduabaja terminalid saaksid  Panamaxtüüpi laevu ohutult vastu võtta ja teenindada, selleks tuleb laiendada abaja sissesõidukanalit ja süvendada akvatooriumi, mille tulemusena suureneb abaja sügavus. Asja eesmärk on parandada märkimisväärselt siinsete terminalide läbilaskevõimet.

“Kõik see avab nii meie Leedu ettevõtetele kui ka muudele sadamas paiknevatele terminalidele uued võimalused. Pärast projekti elluviimist on meie käsutuses 14 meetri sügavune akvatoorium ja 400 meetrit kaisid, millega me saame edukalt konkureerida teiste sadamas tegutsevate stividorettevõtetega, teenindada suure kandevõimega laevu ja võistelda mahukate transatlantiliste lastide pärast,” räägib Ivanovskaja.

Laevad muutuvad kogu maailmas suuremaks. BLRT peab selle trendiga sammu, arendades uusi võimalusi suuremate laevade dokkimiseks, remontimiseks ja moderniseerimiseks.

A. Le Coq AS

Konkurentsivõimelisim toiduainetööstuse ettevõte 2015

Tipus juba üheksa aastat

A. Le Coq on Eesti suurim joogitootja, kes on ettevõtluskonkurssidel auhindu noppinud aastaid. Juba kaheksandat aastat järjest valiti firma Eesti kõige konkurentsivõimelisemaks toiduainetööstuse ettevõtteks.

Firma tootevalikust leiab 11 joogigruppi, neist kolm suurimat on õlled, mahlad ning vesi ja karastusjoogid. Turuliider ollakse õlle, mahla ja long drink’ide kategooriates ning tugev teine tegija Saku järel vee, karastusjookide ja siidri tootmises. Igal aastal tuleb välja terve rida uusi jooke, mille tarbijad poest kerge vaevaga üles leiavad. Ka trend, et eestlased tarvitavad järjest enam lahjat alkoholi, on vesi A. Le Coqi veskile.

Sel aastal valmistab A. Le Coq umbes 130 miljonit liitrit eri jooke. Seda on peaaegu kümme korda rohkem kui 1998. aastal.

A. Le Coqi tüüriv Tarmo Noop töötab ettevõttes tollest 1998. aastast alates. Ta leiab, et juhiks saadakse, mitte ei õpita. “Ülikool andis mulle võib-olla analüütilise ja süsteemse mõtlemise, kõik muu on tulnud kogemuste ja täiendusõppega,” ütleb ta.

Noop töötab Tartu tehases enam-vähem samast ajast, kui vendadel Margus ja Aivar Linnamäel õnnestus Tartu õlletehas Soome alkogigandile Olvile müüa väga hea hinnaga.

“Tollal oli tehases olukord kurb. Aga hea oli see, et enam allapoole kukkuda polnud  võimalik. Talviti oli villimist nii harva, et kui see toimus, oli lausa pidupäev. Kõigile kontoritöötajatele toodi sel puhul alati laua peale mõni pudel villitavast toodangust, olgu see või kaheksakraadine õlu,” meenutab Noop.

Kogu tehas oli enne Soome peremeeste tulekut üks suur tükk vanarauda. “Olen kogu aeg öelnud, et kvaliteet ei anna sulle mitte kunagi konkurentsieelist, kuid ta annab “pileti” turule ehk võimaluse konkureerida. See esimene pilet läks meile 1998. aastal maksma 350 miljonit krooni, mis oli tol ajal tohutult suur raha. Seda ei oleks ükski pank meile laenanud. Olvi võttis selle riski, investeeris ja usun, et ta ei kahetse,” räägib Noop.

Tänaseks on Tartu õlletehasest saanud A. Le Coqi kaubamärgi all tegutsev joogitootja, mis ekspordib oma kaupa umbes 20 riiki. Järjepidevalt investeeritakse kvaliteedi parandamisse. Ettevõte võib uhkustada, et Soomes on A. Le Coq kõige paremini müüv importõlu.

“Jookide turg on väga tihe ja juba konkurendid hoolitsevad selle eest, et peame kogu aeg ja pidevalt pingutama,” räägib Noop. “Muutusi on palju ja seetõttu igav kindlasti ei hakka.”

1998. aastast on firma majandustulemused järjepidevalt paranenud. Noop ütleb, et kuni firma suudab oma käivet, kasumit või turuosa kasvatada, on tema juhina head tööd teinud.

Noop ja teised alkoholitöösturid võitlevad innukalt alkoholi aktsiisitõusude vastu, olgugi et lahjal alkoholil on kange suhtes märkimisväärne maksueelis (Noobi sõnul on see eelis siiski meil palju väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt). Kui valitsus vajab raha, lähevad ta mõtted esimese asjana alkoholi- ja tubakaaktsiisile.

“Olen aru saanud, et meie ühiskonnas ei armastata suuri ja edukaid. Mõnes mõttes olen tüdinud avalikkusele tõestamast, et meie eesmärk pole mitte levitada pahesid, vaid edendada joogikultuuri, vastutustundlikku tarbimist ja pakkuda inimestele positiivseid elamusi,” räägib Noop. Eriliselt häirib teda maksukindluse puudumine: maksutõusude  otsused võivad Eestis sündida üleöö.

Tööstur Noop võib Eesti joomakultuurist rääkida kirglikult ja pikalt. Selleks, et hinnata, kas siin juuakse palju või vähe, tuleb end teiste riikidega võrrelda. Aga Noop ütleb, et statistika valetab!

“Kui võrrelda tarbimist ühe elaniku kohta, oleme Euroopa Liidu esimeses kolmandikus. Seda seetõttu, et võrreldes teiste riikidega on meil elanikkonnas alaealisi vähem. Kui jagada tarbimine kõikide elanike peale, sealhulgas alaealised, joomegi keskmisest rohkem,” ütleb ta.

“Kui aga võrrelda täiskasvanute keskmist tarbimist, oleme Euroopa Liidu kesmisest tasemest juba allpool. See ei tähenda, et meil poleks probleeme. Peamine probleem on see, et  keskmiselt joome korraga rohkem alkoholi, kui juuakse paljudes teistes maades.”

CM Tallinn AS

Konkurentsivõimelisim hulgikaubandusettevõte 2015

Saudide kaamelid armastavad Eesti otra

Firma CM Tallinn kuulub – oh üllatust – maailma ühte suuremasse viljamaaklerluse kontserni.

Septembris lahkus Muuga sadamast Malta lipu all sõitev kaubalaev, lastiks 66 000 tonni Eesti otra.

Laev võttis kursi Saudi Araabiasse. Vilja vahendab sinna Eesti maaklerettevõte CM Tallinn. CM Tallinna juht Indrek Aigro ütleb, et Eesti oder ei lähe saudide söögilauale, vaid hoopis nende kaamelite toiduks!

Arvestades, et seal kandis on kaamel “levinud koduloom”, siis teinekord võib samasse piirkonda ka umbes 100 000tonnise viljalaadungi saata – kõik läheb kaubaks. Kaamel, va gurmaan, ei võtvat muud teravilja peale odra suu sissegi!

2012. aastal asutatud CM Tallinn on Taani maaklerfirma Copenhagen Merchants Group (CMG) haru Baltikumis. CMG, peakontoriga Kopenhaagenis, on laia haardega kaubavahendaja, mille teraviljaterminalid asuvad Peterburis, Liepajas, Norrköpingis, Rostockis ja Hamburgis, Taani sadamalinnades ja isegi Madridis.

Kontsernil on endal ka kaubalaevad, kuid osa transpordist ostetakse teenusena sisse. Tütarfirma CM Tallinn kaupleb selliste börsisaadustega nagu nisu, oder, raps, rukis, kaer, tritikale ja muud teraviljad, mis kõik pärinevad Baltikumi, Soome, Venemaa ja Kasahstani põldudelt. Tallinnas paikneb kompetents ühendamaks lääne ja ida ostjad ning müüjad.  Lisaks kauplemisele tegeleb firma ka raudteevagunite ekspedeerimisega.

Ettevõtte äri kasvab mühinal. 2014. aastal kerkis käive kuuekordseks(!), ligi kolme miljoni euroni. Ka kasum kerkis mitmekordselt, kasvades ligi 400 000 euroni.

Mullu oli nelja töötajaga ettevõttes keskmine palk 6600 eurot! Indrek Aigrol on kontor Viru väljaku servas hunnitu vaatega vanalinnale. “Me ei konkureeri Eesti ettevõtetega. Meie konkurendid on Hollandis, Šveitsis, Monacos, Taanis jne. Kui soovime sellel areenil kaasa mängida, siis peame ka kaadri pärast sellel areenil konkureerima. Kuidas saaksime  Tallinnasse inimesi Moskvast, Peterburist või Kaunasest, kui me ei pakuks neile  samasuguseid hüvesid nagu näiteks Genfis või Zürichis,” ütleb Aigro.

CM Tallinn on mõne aastaga kasvanud suurimaks Eesti vilja vahendajaks. Firma kaudu liigub maailma 65–70 protsenti kodumaisest teraviljasaagist. Kogu Copenhagen Merchantsi kontserni viljakäibest (umbes 14 miljonit tonni aastas) moodustab Eesti siiski kaduvväikese osa.

Viljamaaklerlus toimib nii, et põllumees müüb oma saagi kokkuostjale (suuremad tegijad Baltic Agro, Kevili, Scandagra, Oilseeds Trade) ja Copenhagen Merchants otsib suurtele kokkuostjatele parima hinnaga ostja. Vili on samasugune börsikaup nagu nafta või aktsiad. Hinnad võivad muutuda iga mõne minuti järel.

Aigro sõnul on sel aastal Baltikumis läbi aegade kõige parem viljasaak. Kasvuaeg oli soodus: mitte liiga palav, vihma parasjagu. Saagikoristuse ajaks saabusid ideaalsed ilmad, soojad ja kuivad. “Sel aastal said põllumehed hektarilt 6,5–7 tonni nisu – see on väga suur saak. Mehed saavad endale talveks uued Land Cruiserid ja Mercedese džiibid,” muigab Aigro.

Veel pisut enam kui kümme aastat tagasi, kui Aigro viljakauplemisega alustas, tootis Eesti teravilja vähem, kui ise tarbis. Siis muretseti selle üle, kuidas tagada endale Eestis piisav kodumaine toiduvaru.

Eestis süüakse aastas umbes 650 000 tonni teravilja, kuid ekspordiks läheb tänavu lausa miljon tonni. Põllumehed (ja kokkuostjad) pistavad tasku kokku umbes 200 miljonit eurot.

Septembris korraldas CM Tallinn Paldiski kaudu ühe 28 000tonnise nisulaadungi  Alžeeriasse. Seejärel läkitati eelmainitud pilgeni otra täis laev Saudi Araabiasse.

Nisu kõrval on maailmas järjest popim toidukaer, mis on suure kiudainesisaldusega ja mida peetakse palju tervislikumaks, eriti nooremate inimeste seas. Kaera ostavad Saksamaa, Inglismaa, Šveits, USA, Mehhiko, aga tulevikus ka Läti. Tartu Millile kuuluv Dobele Mill avas Lätis sel suvel toidukaeratehase, mille võimsus on 25 000 tonni aastas. CM Tallinna jaoks on see uus väga hea “kodulähedane” kaeraturg.

Tallinna Kaubamaja Grupp AS

Konkurentsivõimelisim jaekaubandusettevõte 2015

Kaubamaja juhid kehastuvad aeg-ajalt klienditeenindajateks

Tallinna Kaubamaja Grupi juhid ja aktsionärid võivad rahul olla. Kontsern suutis hoolimata konkurentsi teravnemisest saavutada korraliku müügimahu ja kasumi, tulevikus aetakse aina jõulisemalt ka turvaäri.

Tallinna Kaubamaja ei ole ainult kaks kaubamaja Tallinnas ja Tartus ning Selveri poed, vaid ka autokaubandus (Kiade, Opelite, Peugeot’de ja Cadillacide müük ja teenindus),  jalatsikaubandus (ABC KING ja Shu), ilukaubandus (I.L.U. ja L’Occitane) pluss kinnisvara.

Möödunud aasta lõpus tuli gruppi juurde veel üks peaaegu uus tegevusvaldkond, kui Tallinna Kaubamaja tütarettevõte Topsec Turvateenused ostis turvafirma Viking Security.

Kaubamajas on tava, et juhtkond veedab aeg-ajalt päeva müügisaalis müüja tööd tehes. Ja mitte ainult juhtkond: paar korda aastas kehastub teenindajaks ka peaaegu kogu ülejäänud kontoripool. See hõlmab nii ostu-, turunduse, IT, personali- kui ka finantsosakonda.

“Võime tagatubades teha paberil tarku otsuseid, aga need võivad reaalsuses siiski mitte töötada, kui me ei tea, mida klient tegelikult soovib. Selline ümberkehastumine annab hea võimaluse klienti ja tema vajadusi tundma õppida ja hoida tunnetust, mis äris ning kelle jaoks me ikkagi oleme,” räägib Tallinna Kaubamaja juhatuse esimees Raul Puusepp.

Aga sellisel juba aastakümneid firmas juurutatud ümberkehastumise traditsioonil on veel üks oluline eesmärk. “Näitame oma teenindajatele, et nende tegevuse tähtsusest saadakse aru. Kaubanduses on teenindajad alati kõige tähtsamad töötajad, sest nemad kujundavad ettevõtte kuvandi kliendi silmis. Püüame aru saada, mis aitaks inimestel oma igapäevatööd veelgi paremini teha, mis muret valmistab, ning otsime lahendusi,” räägib Puusepp.

Tallinna ja Tartu kaubamajades on veel sisemisi vigureid, mis firmat konkurentidest eristavad. Juba üheksa aastat kehtib boonussüsteem, mis võimaldab varguse ära hoidnud turvatöötajal saada varastatud eseme maksumusest kuni poole endale. Eesmärk pole  seejuures mitte võimalikult palju vargusi avastada, vaid neist võimalikult palju ära hoida ja kadusid vähendada. Paistab, et süsteem on turvatöötajate seas populaarne: üheksa aastaga on kaubamajades kaod vähenenud poole võrra.

Tallinna Kaubamaja kontsern avas mullu ühe uue Selveri, renoveeris Tallinna ja Tartu kaubamajade toidumaailmad, värskendas jalatsi- ja I.L.U. kauplusi, uuenes ka kaubavalik.

2014. aastal tekkis Eesti jaekaubandusturule nii palju uut müügipinda, et ka vanade olijate tegevus ja rahavoog kippus kokku kuivama. Kaubamaja eelmise aasta müügitulu oli küll 535 miljonit eurot, kasvades varasema aastaga võrreldes märgatavalt (ja kasumgi kerkis kuuendiku võrra), kuid Tallinna ja selle lähiümbrusesse tekkisid mitmed konkureerivad poed. Kaubamaja tõmbas mullu investeeringuid tagasi kolm korda.

Üks tähtis muutus on kaupmehi veel oluliselt mõjutanud. Aastalõpu turistide vool, seda eriti idasuunalt, jäi oodatust tunduvalt väiksemaks, mistõttu kukkus oluliselt eksklusiivsemate kaupade müük. Jalatsiäris ei suutnudki kontsern mullu kasumit teenida.

Samas püsiklientide hulk kasvas. Eelmise aasta lõpus oli ettevõttel üle 614 000 lojaalse kunde, seitse protsenti rohkem kui aasta eest.

Puusepa sõnul on ettevõtte pikaajalise edu taga igapäevane suur ja süstemaatiline töö. Ettevõttes on imeväike kaadrivoolavus, seda nii kontori kui teenindussaali poolel. Tallinna
ja Tartu kaubamajas töötab palju väga pika staažiga teenindajaid.

Greencarrier Liner Agency Estonia OÜ

Konkurentsivõimelisim transpordi- ja logistikaettevõte 2015

Taiwani elevant ja Eesti sipelgas

Väikese Eesti meeskonna tubli töö tõstis firma Greencarrier Liner Agency üheks oluliseks laevaagendiks Muugat läbivate konteinervedude alal. Nüüd seisab ettevõte silmitsi maailmamajanduse jahenemise ja Vene sanktsioonide mõjuga.

Eestis tegutseb kaks Greencarrieri nime kandvat ettevõtet: Greencarrier Freight Services Estonia pakub ekspediitorteenuseid eri kaubaomanikele ja -vedajatele, Greencarrier Liner Agency Estonia on Taiwani päritolu konteinervedude konglomeraadi Evergreen eksklusiivne esinduskontor (laevaagent) Baltikumis ja Põhjalas.

Mõlemad Greencarrierid – kaks sõsarettevõtet – kuuluvad samanimelisse Rootsi kontserni, millel on 14 riigis (peamiselt Põhjalas ja Ida-Euroopas) kokku 800 töötajat.

Eelmisel aastal võitis kahest Eesti sõsarast esimene, too ekspediitor, Rootsi Äriauhinna konkursi. Ettevõtte juhti õnnitles ka Rootsi kroonprintsess Victoria.

Nüüd on kord tähesärasse astuda tollel teisel firmal – laevaagent võidutseb tänavuses Eesti transpordi- ja logistikaettevõtete tabelis.

Laevaagent Greencarrier Liner Agency Estonia tegeleb mereveo ja konteinerite maismaaveo korraldamise ning tollibürokraatiaga. Otsitakse kliente Taiwani Evergreenile, kellele kuulub üle 150 konteinerlaeva, kes on võimsuselt maailma neljas vedaja ning kelle konkurentideks on näiteks Maersk ja China Shipping. Pisike Eesti üksus hoolitseb Taiwani hiiglase klientide kauba sujuva liikumise eest punktist a punkti b.

Kui keegi tahab näiteks tuua jalanõusid Hiinast Muuga sadama kaudu siia regiooni, saab Greencarrier aidata. Firma korraldab Kaug-Idast või Vahemere sadamatest kõikvõimaliku konteinerkauba – sussid, radiaatorid, kaablirull, lastekärud jne – liikumise Muugale ning sealt edasi kuhu tarvis: Tallinna, Tartusse, Narva, Helsingisse, Moskvasse jm. Umbes pool  kaubast jääb Eestisse, teine pool liigub kusagile edasi.

Greencarrier korraldab kliendi jaoks konteinerite laadimise, laopinnad ja ümberlaadimise võimalused, samuti kauba kindlustuse ja kõik muu vajaliku.

Ettevõtte kundedeks on teised ekspedeerijad, vahendajad, kauba maaletoojad, eksportöörid. Kord läheb siit välja konteineritega puitu või turvast, metalli või paberit. Ja Kaug-Idast, eriti Hiinast, tuleb siiapoole enam-vähem igasugust tarbekaupa, mida poodides ette kujutame. Konteinerites veetakse nüüdisajal kõike – jalatsitest elektroonikani, rõivastest titekärudeni. Veetakse ka toorainet, näiteks õli, pulbreid, kemikaale.

Greencarrier Liner Agency Estonia väikest seitsmeliikmelist meeskonda juhib Eesti  Mereakadeemia sadamate juhtimise erialal lõpetanud Julia Rahula, kes on töötanud ka Peterburi sadamas.

Brünett kaunitar kureerib ka suhteid kaubaomanikest klientidega Moskvas, Tallinnas, Rotterdamis, Londonis, Shanghais ja mujal, veendes neid oma kaupa Muuga sadama kaudu ning Evergreeni transiidikanaleid pidi liigutama. Muide need, kes Vene-suunalise transiidi üle otsustavad, paiknevadki sageli Tallinnas.

Suhted on selles äris kõik. Rahulal on põhimõte, et kliendile ei tohi kunagi öelda “ei saa”. Tuleb öelda: “Yes, it’s possible!”

Greencarrier Liner Agency Estonia on tegutsenud juba 16 aastat ning tänu väikese meeskonna tublile tööle on firma turuosa aasta-aastalt kasvanud. Firma käive tõusis mullu 6,3 miljonilt eurolt 7,1 miljoni euroni. Kasum kasvas peaaegu miljoni euroni. Ettevõtte turuosa Eestit läbivatest konteinervedudest on 5 protsenti, aastas vahendatakse ligi 13 000 TEUd (1 TEU võrdub ühe kuuemeetrise konteineri mahuga) mitmesugust kaupa.

Mullu maksis firma Göteborgis asuvale omanikfirmale üle 900 000 euro dividende. See oli osaliselt seotud kontserni ümberstruktureerimisega: kui varem paiknes Eestis ka kahe sõsarettevõtte valdusfirma, siis nüüd allutati sõsarad otse Rootsi emafirmale.

Rootslaste jaoks ei soodustanud Eesti maksusüsteem valdusfirma Eestis hoidmist.

Kaubamahtude säilitamiseks tuleb Greencarrieril praegu rohkem pingutada, sest  maailmamajanduse jahenemine ning Venemaa-vastased sanktsioonid on vähendanud  Kaug-Ida-suunalist konteinervedude transiiti.

Olympic Entertainment Group AS

Konkurentsivõimelisim teenindusettevõte 2015

Olympic otsib kõikjalt vaid ausaid turge

Mängupõrgute ketist Olympic Entertainment Group tuleb äri laiendamise uudiseid nagu Vändrast saelaudu.

Olympic Entertainment Group (OEG) on klassikaliselt olnud tugev tegija Eestis, Leedus ja  Lätis. Eelkõige Lätis, kus tänavu soetati kaks kasiinooperaatorit koos paarikümne mängusalongi ja enam kui 400 mänguautomaadiga. Nüüd on OEG-l Lätis kokku juba ligi 60 kasiinot. Läti ruulib silmanähtavalt ka ettevõtte viimaste kvartalite ärikasuminumbris. Kuid ettevõtte juhatuse esimees Madis Jääger kinnitab, et firmale sobivad kõik turud, mis on “pädevalt ja selgelt reguleeritud ning kus on tagatud aus konkurents”.

Lisaks Baltikumile tegutsevad OEG kasiinod Valgevenes, Itaalias, Slovakkias ja Poolas. Suvise
seisuga opereeris kett kokku 96 mängupõrgut ning andis tööd enam kui 2600 inimesele.

Tänavustest laienemistest väärib märkimist veel Malta, kus OEG avas InterContinentali  hotellis oma suurima, 2700ruutmeetrise kasiino.

Aasta lõpus avatakse aga Tallinnas üle pikkade aastate taas uus hotell ja mitte niisama keskpärane öömaja, vaid OEG ja Hiltoni koostöös ehitatud luksushotell, kust ei puudu muidugi ka suur ja uhke kasiino. Tegemist on esimese nn kasiinohotelliga, mis on  projekteeritud vastavalt ettevõtte enda nägemusele kõrgetasemelise hotelli ja tippkasiino kooslusest.

Rumeeniast aga tuli OEG neli aastat tagasi ära kahjumiga, olles seal tegutsenud peaaegu neli aastat. Rumeenia turul valitses tihe, aga mitte kuigi aus konkurents. Riik karmistas regulatsioone veelgi, kuid ei suutnud nende järgimist piisavalt kontrollida.

Olympicus järgitakse seadusi – see pani firma Rumeenias selgelt halvemasse olukorda. Konkurendid vältisid makse, maksid palka mustalt, teenisid varjatud tulu ja kasutasid muid ebaausaid ärivõtteid. See andis neile märkimisväärse eelise.

“Kasiinondus on enamasti riigi poolt täpselt reguleeritud äri. Mõistlik ettevõtluskeskkond sõltub seadustest, aga eriti sellest, et neid seadusi ka austataks ja täidetaks,” nendib Jääger.

Suure arengutõuke andis OEG kontsernile börsileminek. Ühelt poolt sai ettevõte lisaraha edasi arenemiseks, teiselt poolt aitas see kaasa rahvusvahelisele tuntusele ja  usaldusväärsusele. Need kaks on uutele turgudele sisenemisel kõva valuuta.

OEG maksis eelmisel aastal Eestis ainuüksi hasartmängumaksu umbes kuus miljonit eurot. Kõvasti panustab firma uuele internetimängude valdkonnale, kuhu OEG jõudis oma OlyBeti mängukeskkonnaga suhteliselt hilja. Spordiennustusel läheb hästi – nii Eestis kui Lätis on tõustud lühikese ajaga teisele positsioonile.

Olympic Casino tähistab sel aastal 22. sünnipäeva. Täpselt sama kaua on ettevõttes töötanud ka Olympicu kõige staažikamad töötajad. Paarikümneaastase staažiga inimesi on ettevõttes mitmeid. Osa pikaajalistest töötajatest on ettevõtte sees karjääri teinud, teised püsinud omas ametis ning saanud tõelisteks gurudeks.

Ja ometi on kasiinonduse suhtes ühiskonnas jätkuvalt umbusku ning põlgust. “Maailm meie ümber on pidevas muutumises ja moodsad inimesed tahavad elus võimalikult palju kogeda,” mõtiskleb selle üle Jääger. “Me ei pea tegelikult otsima kasiino eeliseid teatri või kino ees,  pigem on mõistlik nentida, et tegemist on ühe alternatiiviga vaba aja veetmiseks.”

Jääger ise kuigi tihti mängusaalis panuseid ei tee, kuigi teistes riikides kohaliku turu ja sealsete tegijatega tutvudes paneb aegajalt mõned žetoonid siiski mängu. Kasiinos saavat  hästi aega veeta ka mängimata – kunagi näiteks teati Tallinnas, et muud kohta öisel ajal hea kohvi ja tasuta interneti nautimiseks polegi kui kasiinosaal!

Uuringud on näidanud, et sõltuvusprobleemide riskirühm on üks-kaks protsenti  mängijatest. OEG on selle teemaga aastaid tegelenud ja viljad pole lasknud end oodata – uuringute järgi sõltlaste hulk väheneb.

Tallink Grupp AS

Konkurentsivõimelisim turismiettevõte 2015

Laevasõit muutub üha puhtamaks

Eesti ühe edukama ja tuntuma ettevõtte Tallink Grupi käekäik sõltub paljuski laevakütuse hinnast.

Tallinna vanasadamas võib aeg-ajalt näha suuri tumeda tossu pahvakaid, nagu oleks seal mõni katlamaja tööle pandud. Tegelikult on suitsupilvede allikaks ristlus- ja liinilaevad, suured nagu Lasnamäe paneelmajad. Sellise liikuma panemine vajab erakordset jõudu.

Kiirlaeva Tallink Shuttle Star mootorivõimsus on 48 000 kW. Seda on sama palju kui näiteks 565 populaarsel maasturil Nissan Qashqai kokku. Star suudab korraga peale võtta 2080 reisijat, autokohti on tal lausa 550. Tallinnast Helsingisse sõidab ta vaid kahe tunniga.

Tallinki laevastikku kuulub kokku 16 alust (4 on välja prahitud). Kütust neelavad laevamürakad võimsalt. Mida kiiremini sõidavad, seda rohkem kulub kütust.

Kui kütus eelmisel kümnendil järsult kallines, hakkasid hiiglaslikud konteinerlaevad eriti aeglaselt sõitma, et kütust kokku hoida.

Sama nipp võeti kasutusele ka reisilaevanduses – neil liinidel, kus kiirus pole nii oluline ja puudub konkurents. Tallink vähendas kiirust Tallinn-Stockholmi liinil. “Laevad on masinad, mis tarbivad umbes 1000–1400 liitrit kütust tunnis. Kui Stockholmist Tallinna suundudes pikenes meie sõidugraafik 45 minuti võrra, siis me hoidsime kokku ühe otsa pealt 4,5–6 tonni kütust,” selgitas kruiisilaeva Romantika kapten Roland Lemendik. Romantika mootorite
võimsus on 26 240 kW.

Kuid näiteks Tallinna ja Helsingi vahel annavad kiire sõit ja tihedad väljumised Tallinkile konkurentsieelised (Tallinki turuosa on seal viimastel aastatel olnud 55–60 protsenti).

Kütusekulu reisi kohta on üks olulisemaid näitajaid, mida firma juhtkond jälgib. Kütus on Tallinki tähtsuselt kolmas kuluartikkel laevadel müüdavate kaupade sisseostuhinna (laevafirma annab tax-free poodide käibelt silmad ette paljudele tuntud lennujaamadele) ja personali palkade järel. Möödunud aastal kulutas Tallink kütuse ostmiseks 114 miljonit eurot. Aastaga kahanes kütusekulu 12 protsendi ehk ligi 16 miljoni võrra. See andis märkimisväärse panuse ettevõtte 27 miljoni euro suuruse puhaskasumi kujunemisse.

Mitu firma suurt reisilaeva on viimastel aastatel saanud ka nutikad ja äärmiselt täpsed  kütusekulu jälgimisseadmed, mille alusel saavad ohvitserid valida säästvama töörežiimi.  Kütuse jahutussüsteeme on täiendatud seadmetega, mis aitavad säästa kütuse jahutamiseks või kuumutamiseks vajalikku energiat. Tänu neile süsteemidele on Tallink säästnud veel  keskmiselt viis protsenti tavapärasest kütusemahust.

Viimases aastaaruandes märgib ettevõte ühe peamise märksõnana just globaalset kütusehindade langust. Laevadel kasutatud üheprotsendise väävlisisaldusega raskekütuse keskmine turuhind kukkus mullu ligi kümme protsenti.

Kuid keegi ei tea, kas kütuse hind jääb pikemaks ajaks madalale või hakkab tulevikus tõusma. Kütusehinna kõikumine on Tallinkile üks suuremaid riskitegureid. Näiteks 2013.  aastal langesid kütusehinnad 13 protsendi võrra. Aasta varem aga tõusid sama palju. Lisandub valuutakursside kõikumisest tekkiv risk, sest ettevõte arveldab kütust ostes USA  dollarites.

Suured tarbijad ostavad riskide vähendamiseks kütust tulevikutehingute kaudu, kus hind on mingil tasemel fikseeritud. Tallink seda väga palju kasutanud ei ole. Tark tegu: hind on ju muudkui kukkunud.

Küll aga kasutas Tallink suvest 2011 kütusehinna lisatasu süsteemi – kütuse kallinemisel maksavad osa hinnatõusust kinni kliendid. Tookord oli kütuse hind kahe aastaga enam kui kahekordistunud.

Tänavu hakkasid kehtima uued euronormid, mis nõuavad laevakütusele vähemalt kümme korda väiksemat väävlisisaldust. Tallink valmistus selleks põhjalikult. Ettevõte hakkas kasutama senisest kaks korda kallimat kütust MGO (marine gasoil), laevu tuli ka ümber  ehitada.

Mullu tegi firma kütuse kokkuhoiuks ümberkorraldusi laevaliinides. Ristluslaev Baltic Queen viidi üle Tallinn-Helsingi liinile ja Romantika Tallinn-Stockholmi liinile. Riia-Stockholmi liinile jäi ainult Isabelle. Silja Europa prahiti Austraaliasse ujuvhotelliks.

Järgmine samm on veeldatud maagaasi (LNG) kasutusele võtmine. Võrreldes raske kütteõliga saab LNGd kasutades vähendada heitkoguseid 85–100 protsendi võrra. Euroopa Komisjon  unistab, et sadamatesse ümber terve Läänemere rajatakse “LNG-tanklate” võrk. Selleks valmistub ka Tallinna Sadam.

Tallink astus mullu esimese konkreetse sammu, tellides Tallinn-Helsingi liinile uue kiire  reisilaeva, mis töötab kahe kütusega, sh veeldatud maagaasiga. Laev mahutab 2800 reisijat ning valmib Soomes Turus kahe aasta pärast. Tema hind on “kõigest” 230 miljonit eurot.

Kui sellised laevad sõitma hakkavad, kaovad sadamatest viimasedki mustad suitsupahvakud.

Technopolis Ülemiste AS

Konkurentsivõimelisim kinnisvaraettevõte 2015

Technopolis – linn linnas

Kümne aasta pärast on Ülemistel linnak, kus töötab 25 000 ja elab 5000 inimest.

Kui tsaar Nikolai II otsustas 19. sajandi lõpus Lasnamäe paepealsele Dvigateli vagunitehase ehitada, oli see väga ambitsioonikas ettevõtmine. Hiinasse ja Venemaale vaguneid tootva tehase sajahektariline krunt ümbritseti kolme meetri kõrguse kivimüüriga.

Ent ala tänase peremehe Technopolis Ülemiste kavatsusi võib hinnata veelgi auahnemaks. Tänaseks on Ülemiste ärilinnakusse investeeritud 100 miljonit eurot, aga enam kui kümnehektarisest maa-alast on välja arendatud alles vähem kui pool. Projekti lõplikul  valmimisel nii umbes 10–15 aasta pärast on see poole miljardi euro suurune arendus. Praeguse 6000 töökoha asemel on seal siis 15 000 töökohta. Kui kaht kolmandikku kogu  endise Dvigateli territooriumist haldab endiselt Ülo Pärnitsale kuuluv ettevõte Mainor, siis Technopolis Ülemistest kuulub Mainorile 49 protsenti. Enamusosanikuks on Soome  börsiettevõte Technopolis PLC, millele kuulub sarnaseid ärilinnakuid üle Euroopa. Neist  kuusteist Soomes, üks Oslos, üks Vilniuses, üks Peterburis ja üks Tallinnas.

Technopolis Ülemiste on kõigist teistest erinev, sest laiub tõeliselt suurel krundil, kus on ruumi 2,5 korda kasvada. Juba täna moodustavad ainuüksi Ülemistel asuvad büroopinnad kuuendiku kogu Tallinna kontoriturust.

Technopolis Ülemiste juhatuse esimees Gert Jostov ütleb, et kui muidu on Technopolis ühetaoline nagu hotellikett – ükskõik millisesse Technopolise linnakusse satud, juba tead, mida on oodata –, siis tõeline vahe on mastaapides.

Tallinna linnak erineb tavapärasest kinnisvaraarendusest sellegi poolest, et Ülemiste  meeskond on võtnud eesmärgiks muuta siin tööl käivate inimeste elu võimalikult lihtsaks.  “Meil on palju igapäevaseid teenuseid, mis muidu võtaksid kaua aega, aga nüüd asuvad töökohaga samas tänavas. Idee autorid on kliendid ise, nemad ütlevad, mis neil vaja on, ja meie püüame seda täita,” selgitab Jostov.

Nii näiteks on linnakusse toodud neli bussiliini ja ehitatud seitse uut bussipeatust, avatud on oma lasteaed ning kool, kus on võimalik saada haridust kõikides Euroopa keeltes 1.–9. klassini. Koolis õpib 90 last. Ka lasteaias saab vastavalt vajadusele ja täituvusele panna lapse eri keelekeskkonnaga lasteaeda.

2017. aastal pannakse läbi linnaku sõitma trammiliin, mis jõuab välja lennujaama. Lennujaama vahetu lähedus on Ülemiste jaoks suur pluss. “Venelased on öelnud, et neil võtab vähem aega lennata Moskvast oma Ülemiste kontorisse kui sõita autoga hommikul läbi Moskva sealsesse töökohta tööle!” muigab Jostov.

Linnaku juurde on toodud kõik teenused, mida inimesed igapäevaselt vajavad: Ülemistel saab hambaid parandada, järgmisel aastal avab uksed MyFitnessi spordiklubi. Plaan on rajada lähipood ja töömeditsiinikeskused.

“Me ise muidugi poodi või spordiklubi ei pea, meie ikka arendame ja haldame oma hooneid, aga otsime vastavalt oma nägemusele ka rentnikke,” ütleb Jostov, lisades, et ettevõtetele pakutakse küll mitmesuguseid teenuseid alates koristamisest kuni kirjatarvete ostmiseni.

See käib nii, et Ülemiste ostab suure koguse tarbeid või teenuseid sisse ning müüb oma klientidele edasi. Sel moel on väikeostjatel võimalik saada kaupu ja teenuseid nii-öelda suurkliendi hinnaga. Ta usub, et sedasorti, heas mõttes “kliendi tsementeerimine” ongi edu võti – kliendil ehk kinnisvara rentnikul on lihtsalt nii hea ja mugav, et ta ei lähe ära.

Jostov: “Võtame ära inimeste igapäevased mured ja oleme sellega läinud väga kaugele traditsioonilisest kinnisvaraarendusest. Pakume teenuseid seminariruumide rendist ja  sisekujundusest kuni koristamise ja keemilise puhastuseni välja.”

Technopolis Ülemiste ei taha piirduda ainult büroopindadega. Analüüs näitas, et lisaks töökohtadele oleks tarvis linnakusse ka püsivaid elukohti. Kavas on alustada nn  ametikorterite ehitamisest, millest esimesed üheksa valmivad juba selle aasta lõpus.

Kui asi end õigustab, rajatakse Ülemistele terve hoone külaliskorterite tarvis. Tulevikus võivad linnakusse tulla ka perekorterid.

Swedbank AS

Konkurentsivõimelisim finantsvahendusettevõte 2015

Edukas olla on raske töö

Swedbank on väga edukas ettevõte. Kuid see edu ei tule kergelt.

Tänavu teises kvartalis sai Eesti juhtiv pank 53 miljonit eurot kahjumit. Kuid midagi hullu pole lahti. Swedbank töötab endiselt nagu kellavärk ja toodab kasumit. Kahjumi põhjus on erakordne – nimelt otsustas meretagune peakontor võtta Eestist välja 400 miljonit(!) eurot dividende ning pank maksis seetõttu 107 miljonit eurot tulumaksu. Tulumaks sõigi  kvartalikasumi ära. Samuti eelmises kvartalis teenitu.

Määratu dividendimakse oli märgilise tähtsusega sündmus.

Aastast aastasse on ühiskonnas tugevnenud mõtteviis, et Rootsi pangad teenivad Eestis ülikasumeid ja viivad raha maksuvabalt välja. See murendas väliskapitalil pankade mainet, sealhulgas Swedbanki oma.

Osalt on see jutt tõsi. Kümne aasta taguse majandusbuumi ajal kulutas Eesti rahvas kõvasti, laenude andmiseks ei piisanud pankadel siinsetest säästudest ja meretagused peakontorid andsid raha juurde. Osa rahast panid nad Eestis asuvate tütarpankade omakapitali, kuid suurem osa saabus laenude kujul. Täpselt nii käitus ka Swedbank.

Praeguseks on olukord muutunud. Rootslased on laenudena tehtud investeeringud tagasi saanud ja siinne äri töötab edasi kohalike säästude peal. Kuna laenude tagastamise pealt ei pea tulumaksu tasuma, sündisidki jutud, et pangad ei maksa tulumaksu.

Nurin läks niivõrd suureks, et aasta tagasi võttis teema üles isegi riigikogu liige, endine rahandusminister Aivar Sõerd. Ta imestas, miks küll pangad muudkui kapitali koguvad ja osa sellest dividendidena välja ei maksa.

Tegelikult oli asi siiski teisiti. Swedbank põhjendas viimast, erakorralist dividendimakset just kapitali üleküllusega. Ja pank oli 2013. aastal ilma suurema kisa ja kärata maksnud dividendideks 75 miljonit eurot. Mullu lisandus 50 miljonit, tänavu 150 miljonit pluss eespool mainitud 400 miljonit.

Eesti riik sai selle pealt kokku 161,1 miljonit eurot tulumaksu.

Pank on ka selgelt rõhutanud oma rolli maksumaksjana. Näiteks aprillis väljastas pank pressiteate “Swedbank Eestis maksis riigile möödunud aasta eest 72 miljonit eurot makse”.

Rohkelt dividende saab pank maksta vaid siis, kui ta ei oota äri laienemist. Hoiuste kiire kasv on viimastel aastatel aidanud tagastada Rootsist võetud laene, laenuturg kasvab hoopis tagasihoidlikumalt. Seal on toimunud oluline muutus. Suuremad ettevõtted ei võta enam siinsetelt pankadelt laenu, vaid eelistavad investeerida omavahenditest. Või annavad välja võlakirju või võtavad laenu välismaalt.

Väikesed, alles alustavad firmad aga tihti ei saa pankadelt laenu, sest neil pole vajalikke tagatisi. Paljud väikeettevõtjad pole ilmselt kursis, et Swedbankil on nende tarbeks eraldi laenutoode. Seetõttu koguvad üha enam populaarsust ühisrahastamise projektid –  investorite õnneks pole neist ükski veel suurelt kõrbenud.

Pankurite töö muudab varasemast keerulisemaks ka intressikeskkond. Kuue kuu euribor, mis moodustab suure osa eestlaste laenuintressidest, on nullilähedane. Sellele lisatavat marginaali on konkurentsi tõttu keeruline tõsta.

Kunagise buumi ajaga võrreldes on marginaal küll 2–2,5 korda suurem, kuid pole viimastel aastatel eriti muutunud. Swedbanki puhas intressitulu (laenudelt saadud intressitulu miinus hoiustajatele makstud intressikulud) kukkus esimesel poolaastal mullu sama ajaga võrreldes nelja protsendi võrra.

Intressitulu kahanemist saab pank kompenseerida teenustasude suurendamisega. Swedbank tegigi seda, esimesel poolaastal kasvas puhas teenustasutulu võrreldes aastatagusega 12 protsendi võrra. Kuid see on peen mäng olukorras, kus konkurents üha tiheneb.

Näiteks  kuidas tõsta ülekandetasusid olukorras, kus LHV pakub ülekandeid sootuks tasuta? Swedbank on suur. Tema turuosa hoiuste turul oli juuli alguse seisuga 45,6 protsenti. Laenude turuosa oli esimese kvartali lõpus 39,1 protsenti. Majandusteooria ütleb, et suurus on konkurentsieelis, kuid reaalses elus on ta ka nõrkus. Tugevaid pekstakse ühiskonnas mõnuga. Selsamal LHV-l puudub üleriiklik kontorivõrk ja keegi ei ilgu selle üle. Ikkagi tubli Eesti kapitalil põhinev ettevõte! Kui aga Swedbank teatab kavatsusest mõni kontor või pangaautomaat kinni panna, saab sellest üleriigiline sündmus. Hiljutine laiendatud kontori avamine Jõhvis jäi aga suurema tähelepanuta.

See on internetiajastu tagajärg. Swedbank läheb rahvale korda.